12.08.2023
Öeldakse, et ka põrgutee olevat sillutatud heade kavatsustega ning see maksab ka Reformierakonna ja Kaja Kallase Ukraina-poliitika kohta – ja nagu ikka, kipub selguma, et EKRE-l on alati õigus.
Rahvuskonservatiivide erakonda on vahel peetud Ukraina suhtes ebasõbralikuks – nad küll toetavad Ukrainat, kuid tahavad seda oma võimaluste piirides teha, oma maad ja rahvast kahjustamata, lähtuvalt eestlaste kehvast demograafilisest positsioonist olid nad nõus vastu võtma ainult tõeliselt hädas põgenikke, kes peaksid sõja lõppedes kodu naasma, ning nad ei läinud kaasa ülepingutatud Ukraina-patriotismiga.
Kaja Kallas ja Reformierakond seevastu lõikasid kogu Ukraina sõjast tohutut poliitilist kasu – nad lubasid Ukraina heaks piltlikult kasvõi püksid jalast ära anda, peaminister kuulutas, et me olevat koos Ukrainaga sõjas, poliitoravad tegid vabaks ja lausa kontrollimatuks ukraina põgenike sissevoolu, Ukraina abistamine usaldati aferistidele jne. Kogu see poliitikat alles hakkab põhjalikke tagasilööke andma, kuigi oli rahva seas üsna populaarne.
Liberaalses Eestis ei taheta siiani mõista, kui hävitav oli Eesti 200 poliitiku Johanna-Maria Lehtme ja Slava Ukraini afäär. See kustutas väga paljude inimeste usu annetamisse kui heategevusprotsessi üldse. Eesti poolelt sattus kampaania etteotsa aferist ning täiesti lasti meelest see, et ka vabaduse eest sõdiv Ukraina on endiselt korruptiivne riik, nagu ta oli enne sõda ka tuntud.
Kaja Kallase sõjakus, mis andis talle “sõjaprintsessi” tiitli, töötab juba pikalt Eesti vastu. Väidetavalt tõmmati Kallas seetõttu koguni NATO peasekretäri kandidaatide nimekirjast maha. Ukraina sõja üks suurimaid tagasilööke ongi tegelikult lääneriikide pragmaatiline hirm tuuma-Venemaa ees, mis on takistanud neid tarnimast Ukrainale tõsiselt surmavat raskerelvastust (hävituslennukid, rasketankid, kaugmaaraketid jne).
Kui seda oleks juletud teha, oleks Ukraina sõda võib-olla juba läbi. Paraku kardab Lääs, et hävingu serval olles võib Kreml kasutusele võtta tuumarelva, kasvõi väikese mõjuga taktikalised tuumalaengud, kuid siiski massihävitusrelva. Ja see on vajutanud kogu sõjale pitseri. Lääs kardab olla sõjakas ja Venemaad välja vihastada, nad eelistavad tasa ja targu ning ohutumalt tegutseda, näiteks sanktsioonidega.
Ukrainlastel napib tõsiselt surmavat relvastust, samas pole lehelugeja ilmselt kunagi saanud meediast nii palju lugeda sellest, kuidas nende toetatud osapool asuvat kohe võimsale vastupealetungile. Praegu tuleb tõdeda, et ukrainlased küll liiguvad edasi, kuid ei edene sugugi nii hästi, nagu kõik ootasid, ja üheks põhjuseks peetakse seda, et venelased on suutnud rajada võimsad kaitse-ehitised. Ees terendab vihmadega sügis (mis muudab stepimullad porimülkaks) ja siis külm talv ning Krimmi ja Donbassi vabastamist pole sel aastal kindlasti oodata. Sõda on kestnud juba poolteist aastat ja lõppu pole veel näha.
Siit koorubki välja Kaja Kallase üks kuritegu, kui nii võib öelda – katteta patriotismi õhutamine, mis võib Ukrainale hoopis karuteene teha. Reformierakonna valitsus on loonud klantspildi, mille kohaselt Ukraina sõja lõpp on vaid loetud aja küsimus, ning kui ukrainlaste pealetung nüüd takerduma peaks, järgneb meeleheide, tüdimus ja lootusetus ka Ukrainat toetavate eestlaste seas. Liiga palju sõdu on maailmas muutunud külmutatud konfliktideks ja Ukraina puhul on sama oht, vähemalt seni, kuni sel riigil ei aidata Venemaa suhtes ülekaalu saavutada.
Suurima kuriteo aga tegi Kaja Kallas eesti rahva vastu, lubades kontrollimatult siia suure massi ukraina põgenikke, mis muudab Eesti veelgi venekeelsemaks ning nõrgendab eestlust oma kodumaal. Vähegi targem poliitik oleks näinud ette, et kõnealune põgenikeprotsess pole see, mis tavaliselt – väljaränne Ukrainast algas juba ammu enne Venemaa agressiooni ja oli nähtav ka Eestis (nn maasikasõda). Praegu kasutab suur osa ukrainlastest ilmselt sõda ära, et leida kodumaa mujal ja ukrainlased on oma kohanemist varemgi näidanud, nende diasporaad on tugevad. Ning väga paljud lahkujad polegi Ukraina patrioodid, suur osa neist on venekeelsed ja võimalik, et ka -meelsed.
Kui lisada siia veel relvastuse äraandmine Ukrainale olukorras, kus ise asendust nii ruttu ei saa, siis on Ukraina-poliitikas tehtud palju vigu ja valearvestusi. Seejuures halvendab Kaja Kallas maksutõusude ja kliimapoliitikaga oma rahva hakkamasaamist ning hävitab eesti väärtusruumi, Ukrainale aga antakse kõike ja isegi pakutakse. Kõik see on kuritegelik.
Ilmselt on Ukraina-poliitikas väga suur möödalaskmine ka lootus Putini kukutamisele ja Venemaa demokratiseerumisele liberaalses võtmes. Arvatavasti toetab vene rahvas Putinit kindlalt, nad pole ju Teisest maailmasõjast saati kaevikutest välja saanudki, mida näitab igal aastal 9. mai. Venelaste puhul maksab päris kindlasti ütlus, et nad söövad ka kartulikoori, peaasi, et “deržaava” püsiks.
Sotsiaalmeedias kirjutas üks postitaja, et praeguse Vene-loogika järgi pettis Tšingis-khaan ka mongolid ära, nood ei tahtnud sugugi suurt vallutussõda läbi poole maailma. Tegelikult tahtsid küll ja Tšingis-khaan sai valitsejaks, sest viis nende tahte ellu. Sama teeb nüüd ka Putin, õhutades venelaste igipõlist suurvenelikku impeeriumimeelsust. Vaadakem kasvõi Postimehe ja Delfi venekeelsete keskkondade kommentaariumi, kus räägitakse eestlaste “väikerahva alaväärsuskompleksist” – järelikult tunnevad kommenteerijad ennast “kultuuritoojast” suurrahvana.
Venelased elavad hoopis teises, bütsantslikus kultuuriruumis, kus eluruumi laiendamine teiste arvelt on märgatavalt aktsepteeritavam kui läänekristlaste ruumis, ning venelaste puhul toetab seda ka mongoli-tatari aegade mentaliteet. Venelased ei hakka kunagi jagama “lääne väärtusi”, seda enam, et need on nüüd ära lagastatud marksistlike “uusväärtustega”, mida “õige” venelane ei võta kunagi omaks. Seda tasub teada lihtsalt selles võtmes, et pole mõtet loota Kremlisse sellist demokraatiat, nagu näiteks Soomes, kus vasakpoolseid vahetasid valimistel välja konservatiivid. Maailm võib olla rahul, kui Moskvas on võimul valitsus, kes naabreid ei ohusta, kuid sellist, kes Kremli seinale homolipu püstitab, ei ole kindlasti oodata.
Ukrainast on kahju. Loodetavasti suudavad nad Venemaa minema tõrjuda, kuid see ei saa kerge olema. Ukraina lippe täis topitud Eestis võib tüdimus kõigest juba käes olla, sest suur osa Ukraina-patriotismist oli nagunii õhk, mida ei vaja ka kodumaa eest sõdivad ukrainlased ise. Lääs aga pakubki oma “väärtustega” palju õhku.
Jüri Kukk, toimetaja
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti