“Minu keha, minu otsus!” Kas ka nõela otsas olles või elust lahkumiseks?

Radikaalfeministid kasutavad juba pikemat aega kirgede õhutamiseks loosungit “Minu keha, minu otsus!” ja seda seoses abortidega (ja nüüd ka põlualuseks muudetud sünnitamisega). Seda ütlust rõhutatakse sellise tooniga, et ükspuha, mida oma kehaga tehakse, head või halba, pole see kellegi teise asi.

Õige, rasestumise korral on järgnev on suuresti naise otsustada, aga ainult isiklikul tasemel, ühiskondlikult ei ole ei abordi- ega sünniteema kellegi isiklik asi. Kasvõi selles kontekstis, et abortide korral tuleb selleks korralise arstiabi arvelt eraldada meditsiinilist ressurssi ja näiteks riigi arengu seisukohalt tähendab sündivuse langus mistahes põhjusel (ka kliimavõitluse tõttu ja keskendumisel karjäärile) töökäte puudust tulevikus.

Kui eemalduda veidi seksuaalsusega seotud teemast ning võtta ette sellised pahed nagu uimastisõltuvus ja alkoholism, siis kas ühiskond peaks kõrvalt vaatama, kuidas naine ennast süstlaga torgib või õhtul ennast veiniga magama joob? Kuulge, see on ju tema keha ja tema otsus, mis te vahele segate – võiks ju sel juhul teemat nii edasi arendada. Ka suitsiid on ju tegelikult igaühe enda otsus…

Või siis siirdume naiste juurest meeste maailma, seda Pere Sihtkapitali uuringute valguses. Meile saadetakse kutseid osalemiseks eesnäärmevähi sõeluuringus. Või siis viljakuse diagnostikasse. “Toksiliselt maskuliinne” mees võib ju samuti küsida: “Mida kuradit te minu kubeme vastu haiglast huvi tunnete?” Mehed aga ei tee marsse loosungiga: “See, kas mul tõuseb või ei tõuse, on minu asi!”

Praegu räägitakse sellest, kuidas mehed töötavad üle ja põlevad läbi, kuidas nad on kimpus alkoholi ja teiste meelemürkidega, kuidas mehed ei suuda olla meheks ja isaks. See on tegelikult kogu ühiskonna probleem, millele juhivad tähelepanu nii mees- kui naisarstid, ja see mure vajaks rohkemat tähelepanu. Aga mis siis, kui ka mehed lööks rusika letti: “Meie keha, meie valikud, ka siis, kui töötame, joome või süstime ennast surnuks!” Kes sellest võidaks?

Kes tahaks sellist ühiskonda, kus igaüks hävitab ennast ise ja teised ei tohi sõnagi poetada? Kui sünnitamine on üdini positiivne nähtus, siis abort seda pole. Isegi mehed teavad, et see protseduur ei ole naisele meeldiv – miks siis on loodud narratiiv, et naisele on see mingi päästerõngas või “inimõigus”? Sünnitamine ehk uue elu andmine seevastu on justkui naisi ahistavaks surmapatuks keeratud.

Asi läheb ju aina hullemaks – enam polevat kellegi asi see, kas keegi muudab oma sugu. Ei kujuta ette selle isa tunnet, kellele on laps aastaid olnud “kallis tütreke” ja teismeliseeas teatab too (sageli LGBT õhutusel), et hakkab poisiks ja laseb ennast ka opereerida… ega seegi lihtne ole, kui tuleb vastu vana sõber ja teatab, et on nüüd naine. Tütrest pojaks ja sõbrast sõbrannaks… brrr!

Meie keha, meie otsus… järsku legaliseeriks tõesti eutanaasia, kui selle võimaldamisel aktsepteeritaks soovi “Tahan lahkuda sellest hullumeelsest maailmast!” Võib-olla pole uusmarksistid teispoolsusesse veel jõudnud ja seal “uusväärtusi” kehtestanud?

Jüri Kukk, toimetaja