18.08.2023
Paljud uusmarksismi nakatunud liberaalid vaatavad seda pilti igatsevalt.
Konservatiivsed ühiskonnategelased juhivad tähelepanu ühele arvamusloole (kus siis mujal, kui mitte Delfis), milles on avaldatud räiged marksistlik-leninlikud seisukohad.
“Tallinna Ülikooli riigiteaduste ja rahvusvaheliste suhete lektor Benjamin Klasche ja TLÜ rahvusvaheliste suhete dotsent Birgit Poopuu on kirjutanud lausa uskumatu artikli, millest vaatab vastu üks-ühele stalinistlik stiil ja mõttelaad (kuidas küll on aastal 2023 stalinism Eestisse naasnud?),” kirjutab sotsiaalmeedias vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri.
“See hakkab muutuma juba täiesti hullumeelsete vandenõuteooriate ja nendega seonduvalt vasakäärmusliku võitlusideoloogia agiteerimiseks: “Samuti peame tagama, et konservatiivsed ideed ei saaks end patriarhaadi nimel teaduseks maskeerida.” Ehk mingi isikutering loob süstemaatiliselt vandenõusid, kuidas majandusprofessorid, pankurid, Isamaa erakond, kirik, teaduste akadeemia president ja veel sajad kurjuse jõudude hulka kuuluvad nähtused sisuliselt soovivad meil sisse seada mingit uuelaadset riigikorraldust, kus võim võetakse üle ja sealjuures muude aspektide hulgas naistest tehakse sunniviisilised biopoliitika instrumentidest sünnitusmasinad,” kirjeldab ühiskonnateadlane Peeter Espak.
Näited eelnimetatud artiklist:
„Lisaks tõsistele teaduseetika rikkumistele on selle juhtumi puhul põhjust arvata, et konservatiivid on kuritarvitanud teadust, et suruda läbi konservatiivset tegevuskava, maskeerides seda akadeemiliseks teadustööks või „neutraalseks“ uuringuks.“
„…nimetatud ideed järgivad patriarhaalset loogikat, mida võimu omavad konservatiivid Eestis ja välismaal propageerivad. Selline loogika on ohtlik.“
„On ehmatav, et sellised inimesed on avaliku hariduse juhtivatel ametikohtadel, kus mainitud ideid saab ühiskonnas hõlpsasti levitada ja kinnistada. Uuring on küll hetkel peatatud, kuid radikaalsed konservatiivsed jõud ei ole vaigistatud ega eemaldatud, need on ikka meie ühiskonna keskmes.“
„Välismaal kutsutakse Eestit Euroopa piiril olevaks liberaalsuse kantsiks /…/ seoses hiljutise seadusemuudatusega, millega lubatakse samasooliste abielu. Paraku surutakse Eestis (ja juba pikemat aega) konservatiivse raha abil esiplaanile äärmiselt konservatiivseid ideid, mis pärinevad justkui biopoliitika õudusunenäost.“
„See ei erine eriti Ameerika Ühendriikides või Poolas nähtud arengutest, kus konservatiivsed jõud on uuesti kehtestanud õigusaktid, mis keelavad abordid, sekkudes otseselt naiste otsustusõigusesse oma keha üle. Lisaks on paljudes USA osariikides vastu võetud seadusemuudatused, mis piiravad seksuaal- ja tervisekasvatust niivõrd, et see mõjutab negatiivselt laste tervist ja arengut.
Eestis ei pruugi asjad veel nii kaugel olla, kuid me peame mõistma, et selliseid ideid surutakse jõuliselt peale ka meie ühiskonnas ning me peame neid jätkuvalt vaidlustama, sest naiste ja LGBTQ+ inimeste õiguseid rünnatakse avalikult. Samuti peame tagama, et konservatiivsed ideed ei saaks end patriarhaadi nimel teaduseks maskeerida.“
“Selle jutu peale jääb üle oodata uut märtsipleenumit, mis kodanliku natsionalismi ja patriarhaadi ühiskonnast täielikult välja juuriks,” ütleb Veiko Vihuri.
“Meile USAst vasaktivistide poolt sissetoodud kultuurisõda on nüüdseks ammu teisenenud ja asendunud ratsionaalse maailma või mingis mõttes “normaalse mõtlemise” või ka “olemise” vastase sõjaga. Ning sellele sõjale ei tule mitte mingit lõppu – meid on ees ootamas aastaid kestev metsiku viha ja raevu laine, millest ei jää puutumata ka ükski pisike lastead ega maakultuurimaja. Taaskord ei ütle, et selliseid tekste ei peaks avaldama – sest tsensuur on alati vale! On hea, et täiesti paigast nihkunud mõttemaailma motiivid ja tegelikud arusaamad on nüüdseks avalikult trükis olemas – et ka vanainimesed aru saaks, mis toimub,” lisab Peeter Espak.
Šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht Neil Oliver on öelnud: “Juba aastakümneid avastab üks põlvkond noori intellektuaale teise järel enda jaoks sotsialismi või kommunismi. Sotsialism on olemuslikult kommunismi idioodist nõbu, kes keelitab iga järgmist põlvkonda uskuma, et Marxil ja Engelsil olid olemas õiged vastused meie probleemidele. Kõik põlvkonnad müttavad lõputult selles ühes ja samas soos. Mind on alati hämmastanud kommunismi võime olla igihaljalt moes. Kommunismi kiitjad ei ole enam rüütatud tunkedesse, vaid peentesse rätsepaülikondadesse ning selle sõnum on sedasi veelgi mõjusam.”