18.08.2023
Martin ja Mart Helme.
Mõne päeva eest pani ajakirjanik Indrek Schwede plahvatama väikese pommi, kirjutades Helmede poliitperekonnast positiivse loo. Selles pole midagi valesti, vaid nii ongi – Helmede eduloo aluseks on tarkus, ausus, tõelembus ja mis eriti tähtis, neid ei kammitse poliitkorrektsus. Nad ei pea mängima, nad on nemad ise.
Nii Mart kui Martin Helme on kahtlemata erudeeritud ja laia silmaringiga poliitikud. Kunagi kirjutas üks inimene oma kohtumisest Martiniga – Eestis olid ülimalt keerukad poliitilised ajad ning sama oli ka Suurbritannias, kus Theresa May mängis maha Brexiti saavutusi. Kui vesteldi just sellel viimasel teemal, üllatas vestluskaaslast just see, kui kursis oli Martin Helme kõigi Briti poliitiliste jõujoontega, justnagu poleks tal endal poliitilist rabelemist. Ja ega Suurbritannia teema olnud ainus, millest Helme kõike teadis.
Helmede suureks eeliseks aga on poliitkorrektsuse puudumine, mille käes vaevlevad praktiliselt kõik teised EKRE-välised poliitikud. Taas üks meenutus. Kui Lennart Meri oli president, esines ta rahvusvahelistel foorumitel nii teravate Vene-vastaste avaldustega, et Lääne-Euroopa “siledad” poliitikud vangutasid päid – kuidas saab nii otse välja öelda! Tollal tundis kogu Eesti oma otsekohese riigipea üle headmeelt, tänaseks aga on Eesti poliitikud samasugused, nagu 1990. aastatel olid Meri üle ahhetajad.
Eesti ühiskond on aastatega kõvasti muutunud – nüüd hinnatakse siingi ainult siledat ümbernurgajuttu ja kui mõni Helme räägib asjadest otse ja ausalt, puhkeb paanika, sest tõerääkimist enam ei hinnata ja seda nimetatakse nüüd “räuskamiseks”. Ja muidugi on arusaadav ka see, et tõe kuulmine paljudele üldse ei meeldi, eriti kui see sunnib neid väljuma mugavustsoonist või kukutab kokku roosa unistuste pilvemajakese.
Poliitkorrektsust on nimetatud inimsusevastaseks kuriteoks, sest see takistab rääkimast asjadest nii, nagu need on, ja sellest lähtuvalt ka efektiivsete meetmete kasutuselevõtu, see aga viib lõppkokkuvõttes alati negatiivsete tagajärgedeni. 2015.-2016. aastal ei tohtinud Süüria rändest “halba” rääkida, hoiatusi ei lastud kõlada ja nii koliski Rootsi Lähis-Ida klannimaffia, kes on nüüd sealsed linnad tulistamiste ja plahvatustega täitnud.
Miks ei saa Eesti peavoolupoliitikud ausalt tõest juttu rääkida? Sest neil on Brüsseli käsulauad ees, millest ja kuidas rääkida. Seetõttu ei julge nad ka EL-i poliitikat kritiseerida, isegi sundrenoveerimise hapu pill neelati alla, selle asemel, et oma maa eest võidelda. Ei pea olema isegi mitte Poola ja Ungari, oma huvide eest seisavad ka teised. Eesti poliitikud aga on juba 2003. aastast sisse söönud veendumuse, et miskit Brüsselist öeldut ei saa vaidlustada, aga kui see hakkab oma riiki ja rahvast pooma, siis torkab silma ka see, et poliitikud ei tunnista tegelikkust. Ehk valetavad.
Ilmselt näevad paljud poliitikutest sedagi, et kliimameetmed on korralikult ette valmistamata ja mõjuanalüüsid tegemata, mis võib viia katastroofiliste majanduslike tagajärgedeni, kuid vastu rääkida ei juleta, ja nii on see kogu ühiskonnas. Hea näide on tänasest päevast, kui Talupidajate Keskliit protesteeris automaksu vastu, mis haavab kõige enam maarahvast, kuid isegi protestis kasutati sõnu “me saame aru, et autod saastavad”. Ei juleta välja öelda, et talunikel on esmatähtis tootmine ja rahva toiduga varustamine, mitte abstraktne ökoloogiline jalajälg.
Või võtkem Ukraina-teema: kõik teavad, et Ukraina ei saa Venemaast jagu, kui Lääs ei anna neile tapvat raskerelvastust, ja seda anda ei taheta, kartes Kremli tuumanuppu. See tähendab, et Ukraina ei suuda niipea jõuda 2014. aasta piirideni ja sõda venib väga pikale või külmub kinni. Aga katsugu keegi poliitikutest kahelda Ukraina peatses võidus – kohe saab Kremli agendi sildi külge, Ukraina sõda aga vindub sellest hoolimata ja poliitkorrektsusest tehakse valearvestusi ka arenguplaanides.
Nii ongi peavoolupoliitikute käed poliitkorrektsusega seotud, nende suust tulevad vaid pooltõed või lausa valed, mis määrivad ära kogu poliitilise usaldusruumi. Kõige hullem on see, kui suust tulevad sõnad on juhitud ideoloogiatest, mis aga lausa sunnivad valesid ja pooltõdesid esitama ning ideoloogiline press on Eesti poliitikas kõva. Või nagu kirjutas üks inimene sotsiaalmeedias: “Ka paduliberaalidest heteropoliitikud võdistavad õlgu, kui mõtlevad, mida geimehed omakeskis teevad, aga avalikkuse ees patsutavad neid õlale: kui tore, et olete üksteist leidnud. Kui nad seda ei teeks, ei tuleks ei eurorahad ega Ameerika sõdurid.”
Poliitilistest alluvussuhetest ja ideoloogiatest tingitud poliitkorrektsus ahendab märgatavalt ka poliitikute silmaringi, sest “ohtlike” oponeerivate seisukohtadega ei tohi isegi põhjalikult kursis olla. Ideoloogilised silmaklapid aga sunnivad veelgi rohkem ühaülbalist parteijuttu ajama ja kui see tegelike ühiskonnas toimuvate protsessidega kokku ei lähe, ongi taas käes rumalustest pakatav nõukogude aeg ja edasi paraku ka uussotsialismi lagunemine. Marksistlikest ülikoolidest aga kasvab peale lausa uus mass ideoloogiliselt ajupestuid.
On uskumatu, kui palju ideoloogilist saasta voolab sisse nn euroopalike liberaalsete “uusväärtustega” – sageli on see lausa ebateaduslik ja idiotismi kalduv, nagu näiteks kümned väidetavad identiteedid mehe ja naise vahel, aga ometigi korjatakse need sõnakuulelikult üles ja sunnitakse ka ühiskonnale peale, sest neil on Brüsseli pitser “Vastuvaidlematult täita, mitte arvustada”. Kogu peavooluleer kummardab idiotismiga kaasa, ainult mitte Helmed.
Naastes Helmede juurde, tuleb tõdeda, et nemad kõigest eelnimetatust ei hooli ja räägivad karmi tõtt. Nii hoiatas Mart Helme selle eest, et Saksa Bundeswehr on võitlusvõimetu, mille peale süütas vasakpoolne leer inkvisitsioonilõkked, kuid üsna ruttu ilmus ka peavoolumeediasse palju lugusid Saksa armee võitlusvõime allakäigust. Rääkis Mart mustanahalistest puupeadest ja kohe veeres üle ühiskonna nördimuslaine, kuid peagi tunnistasid ka ülikoolid, et Aafrikast ei tule sugugi mitte “teravad pliiatsid”, vaid ka reaalsed “põmmpead”, kellele on vaja ainult Schengeni ruumi elamisluba.
Ei pea olema rassist, piisab sellest, et teada reaalsust: Aafrika ja ka teiste piirkondade targemad pead siia ei jõua, need napsatakse Lääne-Euroopa poolt ammu enne meid ära. Näiteks korjas Saksamaa 2015. ja 2016. aastal põgenikelaagritest ära kõik kõrgharitud süürlased ja mujale jõudiski suuresti harimatu kontingent.
On lausa üllatav, kui paljud Mart Helme hoiatused, mille peale vasakliberaalne leer hüsteeriasse satub, on kord tõeks osutunud. Ta ütleb lihtsalt välja selle, mida ta näeb, mille kohta on tal infot ja mida tõestab tema kogemus. Kui Kaja Kallasel, Mart Võrklaeval või Hanno Pevkuril olekski selline kogemus ja tarkus, ei saaks nad seda kasutada, sest neil on poliitkorrektsuseks nimetatavad poliitilised ja ideoloogilised suurauad peas.
Lõpetuseks üks lõik Indrek Schwede artiklist: “Nende (Helmede – toim.) intellektuaalse üleoleku muudab suuremaks teiste tipp-poliitikute kitsam haare ja kipsis olek, mis väljendub poliitkorrektsuses, ideoloogilistes krampides ja, nagu valimiste järel teame, valetamises. Küllap seda allajäämist Helmetele tajutakse, mis võimendab soovi neid naeruvääristada ja isoleerida.“
Tõepoolest, kui tuntakse allajäämist, tekib seda suurem vihkamine.
Jüri Kukk, toimetaja