Viha ja vaenu ei tekita mitte abstraktne kurjus, vaid maailmas toimuvad protsessid

Vasakäärmuslik valitsus kavatseb Eestis läbi suruda vaenukõneseadust, millel on juba praegu Gulagi maitse juures, kuid oluline on see, et uus seadus midagi paremaks ei muuda, kindlasti aga halvemaks.

Võib-olla on viha ja vaenu tõesti varasemast rohkem, aga seda ei tekita mitte inimeste abstraktne kurjus, vaid käimasolevad protsessid. Seega tuleks reguleerida protsesse, mitte karistada inimesi.

Kogu maailmas, sealhulgas ka Läänes, on näha, kuidas üha rohkem piiratakse poliitilisi ja kodanikuvabadusi, eriti sõna- ja südametunnistusevabadust. Samas on läänemaailmas lisandunud ohtralt individuaalseid vabadusi, on kõvasti laiendatud ja laiendatakse inimõiguste mõistet, mis paiguti on muutnud uusinimõigusteks ka pahesid, nõrkusi ja kapriise.

Lääne pseudoinimõiguslased ei keskendu enam ammugi põhiinimõigustele, nagu õigus elule, toidule, haridusele, peavarjule, perekonnale, turvalisele keskonnale jne, vaid põhirõhk on pandud marginaalsete vähemuste õigustele, mida seatakse kaugele ettepoole nii põhiinimõigustest kui ka enamuse normaalsetest õigustest. “Uusinimõigusteks” on saanud näiteks seksuaalne orientatsioon, toitumusharjumused, õigus kodumaad hüljata…

Just see vabaduste ja õiguste rohkus tekitabki pingeid, viha, vaenu ja lõpuks ka kokkupõrkeid – tänu vohavale vabadusruumile on inimesed muutunud egoistlikumaks ja pretensioonikamaks, vähemused tahavad olla pildis esikohal, enamuse kukil mõnuledes… Eriti agressiivsed on seejuures seksuaalvähemuste katusorganisatsioonid, mõned veganite ühendused ja teisedki survegrupid, kes tegelikult ei ühenda kogu vähemust, vaid selle eriti kurje aktiviste. Seda ka Eestis.

Paradoksaalselt on huvide põrkumist näha just uusmarksistlike vasakliberaalide kaitstavate seas. LGBT ühendab lisaks samasoolistele ka transseksuaale, kusjuures näiteks meestest naisteks muudetud “uusnaised” tahavad nautida kogu naistemaailma, sealhulgas ka sporti, kuid paraku jäävad nad üldjuhul füüsiliselt pärisnaistest tulemustes tugevamaks, seades viimased ebavõrdsesse olukorda.

See on juba tekitanud paksu verd feministide ja LGBT vahele, kes on ometigi marjad ühest uusmarksistlikust kobarast – ühest küljest peaks justkui tunnustama “uusnaisi” naistena koos kõigi õigustega, samas aga oleks see ebaõiglane nende suhtes, kes on naistena sündinud.

“Uusvabaduste” puhul on eriline veel ka see, et enamasti satuvad need vastuollu seniste traditsiooniliste väärtustega, nagu näiteks Eesti vasakäärmuslaste koalitsiooni homoseadus, mis pilastab mehe-naise abielu kõige räigemas mõttes, seades eluandjad ühele (ja isegi kõrgemale) pulgale elupuu kuivanud okste ehk geidega.

Maailma üks vanimaid ja inimlikumaid nähtusi on ksenofoobia ehk võõrahirm (mitte võõraviha, nagu seda tõlgendada üritatakse). Kogu inimkonna ajalugu tähendab sõdu maa ja rikkuste pärast, kus võõrad on tulnud seda jõuga võtma. Seda, et tuldaks sõbralikult ja rahuga ning et ka vastu võetaks rõõmuga, on ajaloos haruharva olnud, pigem kardetakse võõraid ja mida erinevamad nad on, seda rohkem neid umbusaldatakse.

Tänapäeval arvavad lillelapsed millegipärast, et ajalooline kogemus midagi ei loe ja võõrad tuleb vastu võtta loosungitega “Welcome, refugees” ja “Wir haben Platz”. Aga tulijad tulevad endiselt saama ja harva andma. Kui neile antakse veel ka erilised õigused, nagu seda soovitas Rooma paavst, kelle sõnutsi kaaluvat migrantide õigused üle ka riikide seadusandluse, siis pole pahameel mitte “võõraviha”, vaid õigustatud vastureaktsioon.

Kogu Lääne-Euroopas on näha, et massimigratsioon tekitab kultuurikonflikte, pingeid, vaenu ja vägivalda (terrorism, Lähis-Ida klannide tänavasõda Rootsis, “vabameelsete naiste” ahistamine moslemimeeste poolt jne) – kogu see protsess on vastuolusid kultiveeriv ja kui veel võõrad ka priviligeeritud seisusesse tõstetakse, on viha ja vaen lausa loomulikud. Ukrainas aga püüab üks riik oma eluruumi teise rahva arvelt laiendada – kust küll leiaks ukrainlased “jõudu sallivuseks”?

Kogu maailmas tõusevad praegu pinged, sest maailma jaotatakse ümber territoriaalselt (Hiina ja Venemaa tõrjuvad Läänt välja Aafrikast), rohepöördega jaotatakse ümber rikkusi, tagantõhutatav massimigratsioon paiskub sinna, kus on loodud rohkem väärtusi, individuaalsete vabaduste kontrollimatu vohamine muudab inimesed egoistlikumaks ja pretensioonikamaks – ja Maris Lauri vaenukõneseadus ei tee selle vastu miskit. Ju siis on seda vaja hoopis poliitiliste oponentide suude sulgemiseks.

Uued Uudised