23.08.2023
Praegu vajavad kõige suuremat tuge lastega pered.
Rahvastikuteadlane Jaak Uibu kommenteerib E.M. Tiidu artiklilt ajalehes Postimees „Kas on veel rohtu, mis avitaks? Miks sünnib Eestis vähe lapsi?“
“Lugupeetud statistik E.-M. Tiit kahjuks eksitab lugejaid sellega, nagu poleks sündimuse hindamisel paljude näitajate hulgas prioriteetset. Selleks on elussündide koguarv, mis oli aastal 1990 Eestis 22,3 tuhat ja 2022 peaaegu kaks korda vähem – vaid 11,6 tuhat. See arv määrabki täna ja tulevikus koolide, kaupluste, apteekide jt asutuste sulgemise. Muutunud on rahva meelsus, mida on väga raske tagasi pöörata ilma riikliku tahteta. On vaid oskamatus rahvastikuprotsesse juhtida. Palju rohkem soovib tegevvõim viljatute rahvarühmade õigusi tagada, et viljatud olla.
Põhjust on korrata Lennart Meri sõnu loomeliitude pleenumilt aastast 1988: „Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu – eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab“. Praegune südikas peaminister Kaja Kallas ei võta vastutust põhiseaduslikus ülesande täitmisel enda peale ja keeldub moodustamast peaministri rahvastikubürood. Ta loodab, et mingist rahvastikukomisjonist sotsiaalministeeriumis on küllalt.
Esitan ka sündide arvu tuhandetes aastate kaupa ajavahemikul 1939 – 1945, et leida võrdlus sõja aja mõjust. Teise maailmasõja algul püsis sündimus Eestis enam-vähem varasemal tasemel – 18,5; 18,4; 19,5; 19,2 sündi aastas ja kukkus alles kolmandal sõja aastal 1943 umbes neljandiku võrra: 16,0; 15,2; 15,0. Niisiis praegune sündide vähenemine ületab kaugelt sõja-aastad, kuigi sõda on meist kaugel ja rahvaarv on kolmandiku võrra omaaegsest suurem.
Statistik E.M. Tiit oma valikulise rahvastikustatistikaga aitab kaasa Eestis viljatuse ideoloogia kujunemisele, kuigi taasiseseisvumise järgselt olid tema kirjutised objektiivsed ja köitvad, nüüd vaid tegevusetusele sussutavad.”