Orjaaeg läheb ka taasiseseisvunud Eestis edasi. Vene orjaaeg

Augusti eelviimane päev Järve keskuses. Eestlasest töömees selgitab töökaaslastele tugeva aktsendiga vene keeles, kuidas tuleks üht või teist teha. Selveri teenindussaalis vestlevad eestlannad, samuti aktsendist äratuntavalt, teiste teenindajatega, ja jällegi vene keeles. Oleme Ivangorodis või Pihkvas?

Eestis on eesti keel riigikeel, firmadel on eestlastest omanikud (või välisfirmadel eestlastest juhtkond), aga töökeskkond on vähemalt Tallinnas venekeelne. Raske on ette kujutada sellesama venekeelsete töökaaslastega vestelnud eesti mehe õhtust olekut, kui ta on päev otsa ainult võõrkeeles suhelnud. Sest ehitustel muud polegi kui vene keel.

Võib-olla ongi enamik eestlasi nüüd nii “külalislahked”, et annaksid mujalt tulnutele kasvõi püksid jalast? Sellel on ka teine nimetus – orjameelsus. Sest kui me ise oma keelt ei austa, siis ei austa seda ka võõrad. Venelastest on see juba väga hästi näha, nad ignoreerivad teadlikult riigikeele nõuet ja veel enamgi, nad kaebavad aktiivselt, kui neid vene keeles ei teenindata. Meedia vahendab selliseid juhtumeid tooniga, et süüdi on “eesti natsionalistid”.

Ukrainlannad, kes ei kanna ammu enam silte “Ma õpin eesti keelt”, on pärast aastast siintöötamist endiselt umbkeelsed ja siinsed venelannad alustavad kliendiga juttu vene keeles, üritamata ilmselgelt eestlasest klienti riigikeeles kõnetada. See näitab, et firmad on loobunud nii keeleõppest kui ka -nõudest ja kui midagi toimub, siis viiakse kursused läbi Potjomkini külas.

Miks ei võiks mehised eesti töömehed öelda võõrtöölistele: “Noh, Ivan ja Oleksa, esialgu räägime tähtsamad asjad selgeks vene keeles, aga hakake tööalaseid mõisteid juba aegsasti eesti keeles õppima, sest meil on riigikeel eesti keel ja selleks, et siin hakkama saada, peab see selge olema. Mina olen valmis teile eestikeelseid sõnu õpetama – kirpitš on meie keeles tellis…” jne.

Praegu mängivad eestlased ise oma keeleruumi maha ja vasakvalitsus õhutab seda tagant, sest see sobib nende plaanidega rahvusriik multikultuurseks ühiskonnaks muuta. Aga eestlased, olenemata maailmavaatest – kas see ikka on normaalne, kui eestlaste maal, kus eesti keel on riigikeel, peame me kolmandiku päevast (ja rohkemgi, sest töökohalt poodi minnes ootab sealgi vene keel) suhtlema võõrkeeles?

Ja mis veel – selles keeles, mida nüüd kõige rohkem kasutatakse, antakse Ukrainas rünnakukäske ning sõimatakse ERR-i, Postimehe ja Delfi venekeelsetes keskkondades Eesti riiki. See on vaenlase keel, vähemalt praegu maailmas toimuva kontekstis.

Jüri Kukk, toimetaja