Poliitikavaatleja Harri Kingo kirjutab sotsiaalmeedias Erki Bahovski arvamusloo põhjal sellest, kuidas reformierakondlik Eesti ajab isegi Ukrainat abistades hukatuslikku poliitika nii enda kui ukrainlaste jaoks.
“Ma arvan, et olles vastu Venemaa agressioonile ei saa me unustada olukorra teisi aspekte, mis agressiooniga meie jaoks kaasnevad. Me ei saa Ukrainat materiaalselt toetada üle oma jõu ning me ei saa sealt saabuvad põgenikke vastu võtta üle oma võimete, seda pealegi ilma saabujate suhtes mingitki taustakontrolli tegemata.
Et oleme Venemaa agressiooni vastu, see ei tohi minna üle meie reaalsete võimete piiri. Sel juhul oleme me reaalselt iseenda vastu, nõrgestades ennast majanduslikult ja sotsiaalselt.
Et oleme üheselt Ukraina poolt, see ei tähenda, et peame kõik oma tagavarad ära andma. Peame jälgima, et me oma tagavarasid ja sõjalist võimekust kahanda. Ning me ei saa avada valimatult piire kõigile, kes vaid siia tulla tahavad. Selline piiride avamine ilma saabujate kontrollita võimaldab siia saabuda ka neil, kes tegelikult pooldavad Venemaa tegevust ja kes sellega kujutavad endast ohtu Eestile.
Meie selline nö. ülejõu poliitika võib jätta küll meie EL ja NATO partneritele meist väga tubli mulje ja meie valitsus võib saada lääneriikidelt kiita, Kaja Kallas aga saada veel mingi aukirja ja medali, kuid arvestades ohtusid meie enda julgeolekule pole see üle oma võimete esinemine kuigi tark tegevus.
On ka see aspekt, et Ukraina ise on pannud veto oma meeste lahkumisele riigist, sest paljud, kes võiksid ja peaksid olema rindel või siis Ukrainat taastama ja üles ehitama, hoiduvad sellest kõrvale. Ning põgenevad riikidesse, kuhu peitu minna. Eesti on üks selline riik, kes seda neile võimaldab. Meie avatud uste poliitika sealt saabuvate meeste suhtes – nad kõik vastu võtta – on aga otseses vastuolus Ukraina enda poliitika ja vajadustega. Me ei aita sellise avatud uste poliitikaga Ukrainat, pigem nõrgestame seda sõdivat riiki.
Tuleb arvestada ka seda, et meie majandus käib juba pikka aega alla ja mingit majanduslikku tõusu pole ette näha. Ajal, mil oleme ise üha suuremates raskustes, pole kuigi tark endale ise ja vabatahtlikult veel raskuste koormat juurde lisada. Partnerite kiitused ei vääri seda, et oleksime pärast ise kannatajad ja hädas. Riigid, kes Ukrainat abistavad, vaatavad väga tähelepanelikult, et nad selle abistamisega iseennast ei kahjustaks. Meie sellist piiri ei järgi. See võib aga meile valusalt kätte maksta.
Võibolla on see vaid minu isiklik arusaam, aga mulle näib, et Kaja Kallase valitsus on sellise poliitika valinud mitte sedavõrd suurest ja siirast Ukraina armastusest, kui et omada mingit aupaistet ja et õigustada Kaja Kallase sõjaprintsessi ja uue raudse leedi tiitlit. See avaks talle uksed lääne struktuurides kõrgele ametikohale.
Kaja Kallase kogu aupaiste ja talle antud tiitlid on aga viimaste sündmuste taustal osutunud puhtaks pettuseks. Tema maine on kokku kukkunud. Sõnades toetas ta Ukrainat, tegudes aga Venemaad ja omaenda pere rahakotti. Kaja Kallase usaldatavus on nullis. Me vajame Ukraina suhtes realistlikumat, mitte ühe isiku subjektiivsest tahtest sõltuvat poliitikat.
Võibolla on Bahhovskil ülejäänud artiklis mingeid põhjendusi sellisele meie reaalsust mittearvestavale poliitikale antud, aga ma ei saa neid põhjendusi lugeda – meie ajakirjandus ei vääri, et ma neid oma rahaga toetaksin.”