Reformierakond on valinud taktika, kus oodatakse, et valijad skandaali ja sellega seotud moraalsed küsitavused unustaksid ja meedia rahuneks, kirjutab politoloog Tõnis Saarts Postimehes.
“Hiljuti lahvatanud nn idavedude skandaali puhul ei tasu oodata peaminister Kaja Kallase kohest tagasiastumist. Paistab, et Reformierakond on otsustanud võita aega ja panustab andestamise ja unustamise taktikale. Teisisõnu loodetakse, et valijad on järgmisteks valimisteks toimuva kas unustanud või andestanud, ning ka rahvusvaheline üldsus ei pea Kallasega juhtunut teab mis suureks uudiseks ja kaotab peagi huvi. Meenutades Eesti poliitilist lähiajalugu ja teades rahvusvahelist konteksti, on reformierakondlastel paradoksaalsel kombel üsna tugev alus neis küsimustes optimistlik olla,” arvab Saarts.
Ei Saartsil ega Reformierakonnal ei tasu kõiges selles siiski nii kindel olla. Kaja Kallasest on saanud juhitamatu mürsk – ega see skandaal talle viimaseks jää, varsti tuleb oravaparteil jällegi lapsesuu pärast häbi tunda, kui seda tunnet muidugi veel kusagil järel on. Intelligentsivaba peaminister pillub endiselt välja absurdi ja rumalusi, keeldub vastutust võtmast, käitub hüsteerilise lapsena ja on peaministri ameti teinud köögitüdruku riigijuhtimise näiteks. Kaja Kallas lihtsalt ei sobi peaministriks, ta on omaenda ja riigi maine alla viinud ning sajaprotsendiliselt võib öelda, et midagi temas ei muutu, ta jätkab muu seas ka koduerakonna jalgealuse õõnestamist.
Teiseks on Kaja Kallas selle skandaaliga võtnud Reformierakonnalt olulise relva, pimedad süüdistused mõne poliitiku või erakonna Kremli agendiks olemises – nad on ise ennast Vene suunal tegutsejana tõestanud ja see moment on valija teadvuses sees. Isegi tädi Maali, kes kuulab ainult “Aktuaalset Kaamerat”, mõtleb, et oota, miks rehvormid nüüd Helmesid süüdistavad, nad ajasid ju ise ka mingit äri Kremliga.
Kolmandaks on Kaja Kallas ise ammutanud tühjaks oma Ukraina-krediidi ega saa enam esineda kompromissitu “sõjaprintsessina”. Tegelikult saab küll, aga see näeb lihtsalt hale välja – kes tahes võib “Kremli kaarti” tõrjuda väitega: “Aga teie endi vereraha?” Sisepoliitikas ja eriti majanduses mannetu Reformierakond ei saa enam “Slava Ukraini!” karjudes barrikaadidel ennast nähtavaks teha, see loosung meenutab juba midagi muud.
Kaja Kallas on poliitilise edu hoidmiseks lihtsalt maha käinud, ta käib juba Edgar Savisaare teed – andunud austajad ja vihmavarjuhoidjaid on veel kuhjaga, aga oreool hajub jõudsalt ning klantspildi alt ilmub välja tavaline “kümne-miljoni-dollari-tüdruk”, kes valitseb köögitüdruku oskamatusega.
Tõnis Saartsi arvamus kehtiks ehk siis, kui Reformierakond asendaks Kaja Kallase teise peaministriga – siis võib see skandaal tõesti unustusse vajuda. Praegu aga on Kaja Kallas jätkuvalt märklaud, mis lausa kutsub tuld enda peale ja kunagi jäävadki tast vaid poliitilised pilpad järele. See naine lihtsalt pole peaministrimaterjalist tehtud.
Saarts pehmendab ka skandaali mõju Eesti mainele välismaal – see, et peaministri abikaasa Vene-äri ajas, on seal igati teadmiseks võetud.
Uued Uudised