Tuima paneva Kaja Kallase kaasus ongi toppama jäämas, sest selle mitme nädalaga, mis skandaal õhus olnud, nügitakse teravikku põhiprobleemilt muudkui eemale, räägitakse küll nõiajahist, küll kiusamisest ja halvast kommunikatsioonist, kuid vähem sellest, et sõja algatanud Venemaaga äritegemisel peab valitsema nulltolerants.
Kui Reformierakonna juhatus leidis, et Kaja Kallase suurim probleem on üksnes kehv kommunikatsioon, mida peaminister lubas parandada, siis nad ei saa ju probleemi olemusest üldse aru! Õieti, ei taha aru saada. Reformierakonna juhatus kiidab moraalselt heaks kogu selle idasuunalise kaubaveo, seega ka Ukrainat ründava Venemaa abistamise. Kuhu nüüd jääb see, et “kui Ukraina kaotab, siis meie oleme järgmised”?
Nende jaoks ei ole probleem ei moraalne ega juriidiline, probleem on vaid selles tülikas pisiasjas, et see tegevus avalikuks tuli.
Võib ju arvata, et enam lollimaks minna ei saa. Saab küll!
Liisa Pakosta (Eesti 200) annab skandaalile feministliku (sic!) mõõtme. Kui enam muud selle kaitseks öelda ei ole, siis võtame välja diskrimineerimise kaardi ja hakkame sellega vehkima – et kuidas te julgete naisterahvalt selliseid asju küsida, kas naisterahval ei võigi raha olla jne. See, et tegu peaministriga, kes laenas raha Venemaaga seotud äri jaoks, see pole Pakosta jaoks primaarne. Et kui on naine, siis jätke ta rahule? Kallas muidugi ise ka pidevalt rõhutab oma sugu (viimati intervjuus Vogue’le).
Pakosta lähenemine on selle kõige taustal nii vildakas, et stiilinäitena ainult üks lause: „Oma mehest jõukamat naist peetakse mõnel pool lausa häbiasjaks. EKRE küsimus, et kust Kaja Kallas nii palju raha võttis, on sellise ajaloolise hoiaku näide.“
Kogu teema Venemaa abistamisest Ukraina sõja ajal on võrdõiguslasel targu unustatud.
Aarne Mäe