Esmaspäeval vastas peaminister Kaja Kallas Riigikogus arupärimisele, mis puudutas Reformierakonna poolt kärbitud perehüvitisi. Selle järel sõna võtnud EKRE saadik Evelin Poolamets põrmustas valitsusjuhi võltsjutud, mis seisnesid peamiselt ainult selles, et 2023. aastal saavat pered raha pisut rohkem kui 2022. aastal.
“Ulatuslik kärpimine laste arvelt on Eestis esmakordne. Seni ei ole riik selliselt toiminud isegi rasketes majandusoludes. Paraku, kui riik hoiab kokku, tuleb samal määral vahendeid asemele leida peredel endal, sest laste vajadused ei kao kuhugi ja jäävad endiseks. Kõrge inflatsiooni tõttu järsult kasvanud kuludega on peredel keeruline olnud toime tulla juba praegu, kuid riigipoolse toe oluline vähenemine muudab selle veelgi raskemaks.
Meil on praegu rekordmadal sündimus ja samal ajal rekordsuur 33–38 aastaste naiste põlvkond, keda on igas aastakäigus üle 10 000. Mitmetel nendel naistel on tõenäoliselt juba lapsed ja mõned neist tahavad ehk veel lapsi saada.
Kuidas aga mõjub neile valitsuse selline käitumine, kas julgustavalt? Kindlasti mitte. 10 aastat nooremaid naisi on meil juba poole vähem ning nendest nooremaid ka pigem vähe. Tulemas ei ole ühtegi suuremat põlvkonda ja see tähendaks üksiti ka sündide paratamatut vähenemist tulevikus. Kui me praegu oma 33–38 aastaste naiste soovi saada laps või lapsi agaralt kustutama asume, oleme õige aja mööda lasknud. Mõni aasta veel ja nad enam ei saagi lapsi, isegi kui tahaksid ja julgeksid.
Perehüvitiste kärpimisega andis valitsus lapsevanematele sõnumi, et lapsed ei ole olulised, et lastega pered ei ole enam riigi prioriteet.
Ainuüksi lasterikaste perede rahakotti tekitavad muudatused igalt kuul keskmiselt 500 euro suuruse augu. Paljud enesega hakkama saanud pered võivad sattuda seisu, kus ots otsaga kokkutulemine muutub keeruliseks ning liigutakse vaesuse suunas. Kannatavad ju ka lapsed sest paratamatult tuleb nendegi vajaduste arvelt kokku hoida.
Kas teadsite, et pooled lapsed kogu meie riigis tulevad täna just lasterikkast perest, sõltumata sellest, et neid peresid on riigis üksnes napilt 15%. Mida see tähendab? See tähendab seda, et juba paarikümne aasta pärast peab meie riiki üleval just lasterikkast perest sirgunud laps, kellel peaks olema igakülgne õigustatud ootus olla toetatud oma riigi poolt ajal, mil ta seda ise enim vajab.
Peredelt ja lastelt toetuse äravõtmine ja homse ees kindlustunde röövimine on täiesti lubamatu ja alatu.
Piinlik on seda siinkohal märkida, aga palun ärge unustage, et riik saab eksisteerida ainult maksumaksja abiga. Maksumaksjaid toob meile aga tänane lastega pere, pere, kelle ellu soovite tuua määramatust, pettumust ja vaesust. Teda ootab ees vähemate võimalustega elu. Ma suudaksin mõista, kui kokkuhoid käiks riigis praegu kõigi inimeste arvelt, saaksime aru, et ajad on rasked ja me peame raha kokku hoidma, aga täiesti üheselt on selge, et kokkuhoid käib peamiselt või koguni ainult suurte perede arvelt.
On väga kahju, on kahju nii suurte perede pärast, kellel on raske sündimata jäävate laste pärast ja ka kõigi eestlaste pärast, kes meie rahvana kärbumisele kaasa aitavad.”