Postimehes on toimunud üks lõputu peatoimetajate ja arvamustoimetajate sikuhüppemäng: üks peatoimetaja on osutunud Eesti 200 agendiks, teine lõi netikonstaablile külge, kolmas oli lihtsalt joodik jne. Sealt ka toimetuse organismi pidevad krambid ja muud tõmblemised: natuke seistakse pea peal või kuke moodi ühel jalal „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade“, siis jälle avaldatakse selliseid asju, et mul peaks vist häbi olema, et elan Eestis ja mul on eestlastest tuttavaid.
Kui oleks võimalik mõõta viimaste aastate jooksul eestlaste kaela kallatud sopaojade üldmahtu, siis jääb Postimees siiski alla Delfile ja kõikidele selle harudele, aga just sellepärast teevad just Postimehe regulaarsed alatused kõige rohkem tuska. Sest kunagi pidasin sellest auväärsest ajalehest lugu minagi.
Arusaadav, et mingil hetkel võib tekkida olukord, et just sel kohutaval päeval ei soovigi keegi Eestist sitasti kirjutada või siis selliste „arvamusliidrite“ koormus on liiga suur ja nad ei jõuagi kõiki tellimusi täita.
Ja siis, nagu ka õndsal nõukogude ajal (Postimehe jaoks siis Edasi ja Kaju ajastul), tulevad appi „töörahva kirjad“. Üks selline ilmus nüüd ka Postimehes.
„Mis võib riigi mainele veel halvem olla kui poliitilise kultuuri puudumine parlamendis, kirjutab pensionär Enn Maasik, Postimehe lugeja Tõraverest,“ uhkusega esitleb Postimees.
„Kaja Kallas on löönud selja sirgeks, et vähegi vastu seista opositsiooni huligaansele käitumisele parlamendis. On täiesti selge, et EKRE eesmärk pole kunagi olnud Eesti eest seista ega teha koalitsiooniga konstruktiivset koostööd, vaid „oma mandaadiga“ võimul olla, nagu Euroopa parempoolsed. Seda nimetangi võimuhulluseks. Ei arvestata tegelikke valimistulemusi (nagu skandaalne Donald Trump Ameerikas). Mis võib riigi mainele veel halvem olla kui poliitilise kultuuri puudumine parlamendis. Häbematu ELi lipu saalist välja viimine on kriminaalne lipuseaduse rikkumine. Riigikogu töö tahtlik halvamine, et näidata korralagedust riigis. Kolistamine ja karjumine töö ajal, kolleegide solvamine ning lausa häbematused. „Peaminister naine? Ei! Kui on must – näita ust!“ kirjutab pensionär Tõraverest.
Postimehe arvamustoimetusel on ikka mingi eriline anne korjata üles sellised „rahva hääled“. Mul on tunne, et isegi Delfi sellist väljasitutud korduvkasutusega õunamoosi ei avaldaks. Kommenteerima seda ei hakka, sest patt on naerda vaimuvaesete üle.
Olen veel koolipoisina käinud koos isaga Tõraveres observatooriumis astronoomi Charles Willmanni juures, kes oli oma perega ka meie korterinaaber Tartus Jakobsoni tänaval. Käisime sealkandis ka niisama jalutamas, külastasime legendaarse Vellavere ilmatarga Vadim Želnini valdusi – isa rääkis temaga pika jutu, mina aga olin tollal oma ea tõttu pinnapealne, mille tagajärjel keskendusin nutriatele. Oli seal teisi päris palju, vanemad isendid olid ka sellise filosoofilise mõtiskleva olekuga. Pärast seda ei ostnud ma ETKVL-i kauplustest moodsaid nutrialiha konserve, sest kartsin, et äkki seal sees on mõni mulle isiklikult tuttav mõtlik nägu…
Hiljem, kui olin tudeng, käisin külas ka Vapramäel, Elva jõe lähedal kallakul asunud TRÜ töötajate suvilas, kus peremehitses hea sõber, tulevane välisülikoolide teadur Jüri Ruus. Ta loopis vahepeal lanti, aga ei saanud kätte kedagi. Seal olid külalised Moskva Ülikoolist, kus Jüri tollal õppis, ja nendele esines üks eestlannast tudengineiu – mängis kitarri ja laulis biitlite lugusid. Moskva külalised olid vaimustuses, tütarlaps aga rääkis nendega ainult inglise keeles. Nagu praegu mäletan tema fraasi, kui jutt läks neegritest üliõpilaste inglise keelest: „Their pronunciation is terrible“.
Kusagil sealkandis oli väike poolenisti kinnikasvanud sooja veega järveke, kaldal saunalaadne hurtsik, noored hüppasid vette, päike paistis…
Just selline on minu mälus Tõravere: observatoorium, tähed, Želnin, nüüdseks toonelasse lahkunud sõbrad, mets, kodujõgi, biitlid.
Nüüd siis lisandus sellesse pilti pensionär Enn Maasik, kes meenutab võimutruud küüditamisaegset kirjasaatjat.
Lülitan õhtul sisse oma mälu puhastamise defragmenteerimise režiimi ja üritan edaspidi hoolikamalt valida seda, mida loen Postimehes. Nii et võite selle pensionäri kasvõi aasta arvamusliidriks kuulutada.
+ + + + + + +
Delfi avaldas täna täpselt keskööl loo hirmsakese foto ja pealkirjaga „Minister Tiit Riisalo: meie identiteet eestlastena on olla edukast digiriigist, kus saab kõiki asju lihtsalt ajada“.
No kuulge, kas ma peaksin nüüd tundma mingit erilist rõõmu selle üle, et ma pole eestlane? Et minu identiteet on midagi muud, kui küsitava tasemega digiriik, mis hakkab varsti meid kõiki digitaalselt viiekordse innuga paljaks röövima?
Minu asi pole siin eestlaste identiteedi üle arutleda, mul pole selleks rahvuspõhiseid volitusi, kuid kuna see mõiste võib olla ka üsna individuaalne – kas ma võiksin näiteks identifitseerida Tiit Riisalot kui ministrit, kes on teise ministri endine abikaasa – tolle ministri, kes pärast abielupõli muutus fanaatiliseks samasooliste abielude pooldajaks?
Aga kui eestlane elab Türgis, Ghanas või Venemaal, kas tema polegi siis enam eestlane, kuna ta ei ole „edukast digiriigist, kus saab kõiki asju lihtsalt ajada“?
Või tahtis härra Riisalo öelda hoopis seda, et kõik, kes on edukast digiriigist, on eestlased, olgu ta kasvõi Krõlov-Peterson? Et Eestis elab ca 1 300 000 eestlast ja eestlaste arv suurenes tänu Kaja Kallase valitsusele viimase aasta jooksul 100 000 inimese võrra, sünnitusmaju üle koormamata?
Kas te käite vahetevahel kogu valitsusega omaette asuvas mõisas selleks, et mingit erilist piipu tõmmata? Võtke siis kaasa Valmar Siim Kiisler, kes väitis, et kui tulevad tulnukad, antennid peas ja eesti keel suus, on nad siis kõik eestlased?
Kui eestlaste identiteet on digiriik ehk Zuckerbergi ja Gatesi sünnitis, siis kas me kõik oleme siin hoopis juudid?
Nii et diskrimineerides, mõnitades ja paljaks röövides digieestlasi diskrimineerib Kaja Kallas juute?
Kui ma väidan, et praeguse Eesti valitsuse identiteet asub Paldiski maanteel, kas ma defineerin midagi valesti?
+ + + + + + +
Siis, kui „Novaja Gazeta“ ei olnud Venemaal veel keelatud, väitis politoloog Karmo Tüür ühes oma loos, et „Novaja Gazeta“ on riiklik ajaleht.
Loomulikult ei hakanud Tüür pärast saadud märkust asja täpsustama ega vabandust paluma, ja õigesti tegi: kui eesti „eksperdid“ ja „politoloogid“ hakkaksid ühtäkki ise oma valefakte ümber lükkama ja oma pläma eest vabandama, ei jätkuks selleks isegi väljaannete veebimahtu mitte.
Nüüd sai härra Tüür aga maha looga „Oma eitamis-tühistamissoovis käitume ise nagu sovetid, kes hävitasid kõiki eelmise režiimi märke.“
Väliselt Kalininit meenutav politoloog Tüür võib ennast sovetina tunda nii palju kui soovib, seda enam et tal on selleks ka alust.
Aga ma ei tea, kas kasvõi neidsamu juute ikka tasuks liigitada sovettideks selle eest, et nad ei taha näha näiteks Hitleri „režiime märke“. No ei taha, ja kõik.
Mina arvan, et ei tasu liigitada juute sovettideks selle eest, et nad ei taha näha režiimi märke, mis hävitas miljoneid juute. Jerevanis panid armeenlased põlema Mahatma Ghandi mälestusmärgi, sest Ghandi õigustas Osmanite impeeriumi genotsiidi armeenia rahva vastu.
Tallinna Linnavalitsus koostöös välisministeeriumiga kavatseb püstitada Ghandi figuuri ka Tallinnas, koht on juba valmis, oodatakse ainult mõne kõrge India külalise visiiti.
Kui ma saan Tallinna linnapeaks, esimese asjana saadan taaskasutamisse nii Ghandi kuju kui hiljuti punaprofessorile Hanon Barabanerile Lasnamäel ülesriputatud mälestustahvli.
Eestlased on niigi vähearvuline rahvas, aga me toome sisse meeletul hulgal võõrast kultuuri, kombeid, keeli ja nende kandjaid. Ja veel mälestusmärke ka.
Ja mingi Tüür julgeb veel sõimata okupatsioonipärandisse kriitiliselt suhtuvaid eestlasi sovettideks. Tuvastagu siis kuulsa ERR-i töötajate suguvõsauurija Anna Pihli abil nende isikud, kes kedagi Tüüri enda suguvõsast küüditas, vägistas või maha lasi. Ja pangu nende büstid enda magamistuppa.
Ivan Makarov