Käesoleva aasta alguses otsisin jälgi enda vanaema ja vanaisa tegudest märtsiküüditamise ajast. Selgus, et nad tõepoolest päästsidki küüditamisest pea terve küla inimesed. Vanaemast aga jäi mulle maha veel hulga elutarkusi…
Tol saatusliku 2008. aasta augustikuu päeval, mil oli käimas Gruusia sõda, olin külas vanaemal. Ajasime juttu ja taustaks mängis televiisor. Ma ei mäleta, mis saade see TVst parasjagu oli, aga juttu puhuti sõjast. Sõnavõtjaid oli mitmeid ja jutt igaühel väga tähtis.
Jäime mõlemad kuulama. Mingil hetkel aga pöörasin pilgu telekapildilt vanaemale ning kohmetusin… Tema silmist voolasid mööda põski alla suured pisarad. Küsisin, et miks sa nutad, mis juhtus? Vanaema vastus jääb mulle terveks eluks meelde, ta osutas peaga telekas kõnelejate poole ning lausus: „Need noored poliitikud ainult mölisevad, nad ei tea sõjast tegelikult mitte midagi!“
Ma ei saanud esimese hooga aru, mis selle lause sügavam mõte oli. Tol päeval istusime kaua koos ja rääkisime sõjast. Vanaema pajatas mulle lugusid, mida ta polnud kunagi varem rääkinud. Ta rääkis sellest, kuidas II Maailmasõja ajal nägi pealt hukkamisi ja õudu.
Inimesed, kellest paljud olid naised ja veel väikeste lastega, sunniti kaevama endale maasse auke, milles said püsti seista. Nad aeti aukudesse ja kellel oli, kästi võtta lapsed sülle. Augud aeti kinni nii, et kõigil jäid ainult pead maapinnale. Seejärel sõideti tankiga kõikidest üle…
Vange, üdini kurnatud ja näljutatud, laoti maapinnale rivvi, neile peale ristipidi puupalgid, seejärel uus kiht inimesi ja jälle uued palgid. Nii laoti mitmeid „torne“ elavatest inimestest, mis seejärel süüdati põlema…
Ta rääkis veel, kuidas inimnahast tehti luksusaksessuaare ja jalanõusid ning püksirihmasid…
Tol päeval oli õõvastav kuulata, milliseid koledusi sisaldab üks sõda. Vanaema pajatas piinamistest, epideemiatest, näljast, vägistamistest, röövimistest ja vargustest, alandustest ning mõnitamistest, tohutust viletsusest ja puudusest – nendest meeletutest kannatustest, mida toob üks sõda kaasa inimestele. Ta vaatas mulle silma ja lauasus südamesoovi: „Loodan pojake, et sinu silmad mitte kunagi ei pea nägema sõda!“
Kui uurisin märtsiküüditamise jälgi, siis suhtlesin mitme inimesega, kes olid ise asjaosalised ja vahetud pealtnägijad. Nii mõnigi neist pajatas oma mälestusi sellest juhtumist esimest korda elus just minule. Telefonivestluste ajal kuulati igat krõpsu, et äkki meid kuulatakse pealt… Need inimesed on läbi elanud kujuteldamatud õudused, millest nad hirmuga on vaikinud 70 aastat ja siiani on hirmul. Neid saadud traumaatilisi kogemusi on raske ette kujutada…
Sõda ei ole videomäng, seal surevad päris inimesed. Sõda ei ole see, kus kaugusest tulistatakse laskemoona ja pihta saavad ainult objektid, surma saavad seal sõjamehed ja tsiviilisikud. Sõda ei ole see, kus kogu tegevus toimub ainult rindel. Sõda on see, kus kannatajateks on kordades rohkem inimesi, kui rindejoonel ja tagajärgede ületamiseks võib kuluda aega põlvkond või isegi rohkem.
Meie riigis on aga hetkel peaminister, kes rahvalt hüüdnimeks saanud „sõjaprintsess“. Päevakajalise, peaministri abikaasa, äritegevuse skandaali valguses väidab ta sihikindlalt, et tema ei ole midagi valesti teinud ja pole süüdi mitte milleski.
Kaja Kallas ongi just see musternäidis „noorest poliitikust“, kes ei tea sõjast mitte midagi, ainult ajab sisutut juttu.
Iga tegevus, mis annab võimaluse agressorriigile tegutseda, on sõja toetamine otseselt või kaudselt. See on toetus just nimelt inimeste kannatustele, õudustele, alandustele, piinadele, surmadele… Kümned tuhanded on saanud Ukraina rindel surma ja vigastada, miljonid on põgenenud riigist ja lahkunud oma kodudest. Sellest ei saagi peaminister aru, et sõda on miljonite inimeste kannatused.
09.06.2023 (ERR vahendusel) ütles Avo Hallik, et abikaasaga koos investeeritakse 35 000 eurot. Tegevusse, mis on seotud agressorriigiga. Peaminister Kaja Kallas käis 28. jaanuaril 2022 Metaprinti tehases, kus muuhulgas näidati talle slaidi sellest, et Metaprint tegutseb Venemaal (12.09.2023 DELFI).
12.09.2023 (ERR) vahendati, et laenulepingu sõlmis peaminister 03.02.2022. Esimese, 200 000 euro suuruse väljamakse tegi Kallas enda sõnul järgmisel päeval (väidetavalt 05.02.2023) ja ülejäänud 150 000 eurot läks firmale teele 13.mail ehk juba puhkenud sõja ajal. 20 000 € hiljem lisaks.
Samuti ei ole enam saladuseks, et peaministrile on laen väidetavalt tagasi makstud koos intressidega ehk ta on saanud tulu abikaasaga koos investeeritud summalt.
Teada on, et Venemaale on Metaprindi osalusel transporditud kaupu. Siinkohal ei päde ka analoogsed väited justkui poleks transporditud mitte ühtegi sanktsioneeritud kaupa.
Mitte kedagi ei saa lollitada väitega, et – me viisime Venemaale ainult materjali, millest saab teha sanktsioneeritud kaupu, selles pole midagi ebaeetilist ega amoraalset. On küll, see on otsene kaasaaitamine sõjamasina toimimisele!
Peaminister teab, endise tippadvokaadina, väga hästi seda, et taolisel ametikohal töötades on kõrgendatud hoolsuskohustus ja seda on rikutud juba ainuüksi väitega – ma andsin raha, aga ma ei tea mille tarbeks, ma usaldan täielikult oma abikaasat.
Sina, olles peaminister, pead erilise hoolega jälgima kõike enda ümber toimuvat, sest see puudutab otseselt meie kõigi julgeolekut ja heaolu. Äkki abikaasat šantažeeriti, äkki pressivad terroristid raha välja, äkki on ta kasiinosõltlane, äkki otsene terrorismi rahastaja, äkki rahapesuks läheb see kõik? Ei saa teha süütukese nägu ja eeldada, et keegi usub nagu taoline suur summa investeeritakse ning ühtegi küsimust ei esita laenaja. Seda ei usu mitte keegi, sest peaminister ei ole lihtsameelne naiivitar.
Täna on iga inimese kohus jälgida, et ükski tema käsutuses olev ressurss ei läheks terroriaktide ja sõjamasina õlitamiseks. Seda enam on see kohustus peaministril, kes ise viitab „moraalsele kompassile“. Eluliselt ei ole mitte kuidagi usutav ja ei peagi olema, et valitsusjuht ei tea kuhu raha läks, hoolsuskohustus kohustab teadma!
370 000 € on summa, mille eest saab korda saata kujutlematul hulgal ja mahus sõjaõudusi – mõrvu ning kannatusi miljonitele inimestele aastakümneteks.
Kaja Kallas seilab justkui oma isa tuules, kes ütles, et 70% rahvast on lihtsalt puruloll (19.04.2016 KROONIKA) ja arvab nagu rahvas unustab ning kõik läheb iseenesest mööda. Ta aga ei hooma, et peaminister juhib riiki ja temast otseselt sõltub selle riigi rahva heaolu ning saatus. Ta ka vastutab oma tegude eest selle sama rahva ees!
Valitsusjuht üritab väita, et ei saa aru sellest – ta on kaasaaitaja agressorriigi inimsusevastastele kuritegudele. Need teod ei aegu seaduse ees ega rahva silmis mitte kunagi!
Kaja Kallas võtku teadmiseks, et meil siin on endiselt olemas inimesed, kes on läbi elanud sõjaõudused (II MS, Afganistan, Iraak, kommunismi- ja fašismiõudused, Ukraina, Aafrika ja Lähis-Ida jms) ja teavad, mis päriselt on sõda ning ei usugi sinu infantiilseid muinasjutte.
Iga sent, millega on võimalik nende kujutlematute kannatuste tekitamine, on tilk verd kätel ja iga astutud samm tants hauakividel. Minu jaoks jäävad peaministri käed veriseks ja leib tema lauale on tulnud üle surnute virnade ning miljonite kannatustel. Sellise endast maha jääva pärandi on raiunud igaveseks ajalukku meie tänane peaminister ja me ei unusta seda mitte kunagi.
Kaja Kallase ametis jätkamine on kõige suurem teotus kõikidele sõjaohvritele – selline on tegelik ja tõene moraalne kompassi näit, proua valitsusjuht ning kõik, kes teda toetavad või õigustavad.
Raul Kivi