Teisipäeval esines Riigikogu ees õiguskantsler Ülle Madise, pärast mida kõnet pidanud EKRE saadik Anti Poolamets leidis palju kriitilisi sõnu öelda.
“Ma loodan, et ka Riigikohtus on mõnel kolleegil arvuti lahti ja ma loodan, et mõnedel tublidel maakohtunikel on arvuti lahti ja tublidel advokaatidel on arvuti lahti, sest see puudutab meid kõiki ja see puudutab iga kodanikku, mis siin maal toimub. Kui me tuletame meelde põhiseaduse vastuvõtmist ehk seda suurt riigiloomisakti, siis me olime kõik hääletajad. Iga kodanik, ka need, kes ei ole õigusteaduslikult üliharitud, doktorikraadiga või osavad advokaadid – ka nemad on huvitatud sellest, mis siin saalis toimub ja kuidas nende tuleviku üle otsustatakse.
Aga me elame ohtlikul ajal. Sellepärast et see põhiseadus, mille poolt mina 1992. aastal hääletasin, on justkui mitmest otsast tühjaks kaevatud. Ma ei tunne seda teksti ära, mille poolt ma hääletasin. Mul oli juba kombeks siis tekstid läbi lugeda. Ma lugesin läbi põhiseaduse teksti ja mul oli hea meel selle üle. Aja jooksul tuli muidugi sügavust juurde. Ma ei tunne seda teksti ära, ma ei tunne isegi esimest paragrahvi ära. Seal on kirjas, et Eesti on iseseisev riik. Aga kui ma istun Euroopa Liidu asjade komisjonis, siis mulle tundub, et parlamendil on mingi teine koda, kus elatakse hoopis teist elu kui meie põhiseaduse järgi.
Muidugi ei puudutanud õiguskantsler seda ühegi sõnaga. See on hiiglaslik elevant, kes elab seal trepi all Euroopa Liidu asjade komisjonis. Õiguskantsleril on ka kohustus jälgida põhiseaduse kooskõla välislepingutega. Kliimapoliitika käigus just praegu varastatakse meilt meile kuuluv maksuõigus. Maksuõigus on iga liikmesriigi pädevus. Aga geniaalsed – tõesti tunnustan, geniaalsed! – manipulaatorid, geniaalsed juristid on võimelised Euroopa Komisjoni mehhanismide kaudu lõpuks ikkagi meile sügavalt koti pähe tõmbama ja rikkuma liikumisliitumislepingut. Halastamatult rikkuma, kaaperdama ka maksuõigused, mis on justkui meie omad. Aga ammu mitte!
Kõik sügavad tänuavaldused õiguskantslerile koalitsioonisaadikute kõnedes teevad mind murelikuks. Ma usuksin õiguskantslerit rohkem, kui neid mahlaseid tänuavaldusi ei esineks, vaid pigem nad nuriseksid. Õiguskantsler võttis solvunud poosi, kuna seati kahtluse alla tema erapooletus. Ma mõistan seda solvumist, sest valusat tõde ei ole meeldiv kuulata.
Esiteks muidugi ei ole õiguskantsler päris sõltumatu institutsioon, kuigi seaduse järgi nii peaks olema. See tuleb juba sellest, et Riigikogu enamus paneb paika õiguskantsleri ja küllap tal on päris terav vaade sellele, milline inimene sellele kohale satub. Sama toimub ka presidendiga, aga võrreldes õiguskantsleriga ma näen, et president hakkab juba oma nominaalset sõltumatust üles leidma ja seda ka sisuga täitma. Sel suvel on mõned ütlused näidanud, et äkki ta leiab oma sõltumatuse ja erapooletuse, tasakaalustaja rolli üles. Õiguskantsler on siin mitu korda olnud ja ma ikkagi näen, et tema peamine mure on peenhäälestus. Ja talle on oluline meeldida. Aga on olnud julgemaid, erapooletumaid, õiguse põhiprintsiipe kõrgemaks pidavaid õiguskantslereid, kes on ka ju siit ruumist nimetatud. Ei pea olema koalitsiooni oma, temale meeldiv inimene.
Nii et see on mõtlemise koht, kas üldse õiguskantslerid peaks tulevikus, kui me kunagi põhiseaduse revisjoni teeme, et kas peaks nii olema, et riigikohtunikud on selle partei omad, kellel on kõige suuremad kilekotid. Nagu Silver Meikar meelde tuletas kunagi, kuidas meie õiguspoliitiline süsteem toimib, et need, kellel on kõige suuremad kilekotid, määravad riigikohtunikud. Need, kellel on kõige suuremad kilekotid, määravad presidendi. Need, kellel on kõige suurem kilekott, määravad õiguskantsleri. Ma unistan sellest riigist, kus nii ei oleks.
Õiguskantsler on lapse õiguste konventsiooni järgi ka laste õiguste kaitse edendaja. Ma ei ole ühtegi ühtegi helibaiti kuulnud soo muutmise propaganda vastu, laste ostmise kohta surrogaatemadelt. Kõrvulukustav vaikus! Ma olen nõutu, sest õiguskantsler oskab niivõrd täpselt mööda sihtida, et vibulaskjad peaksid teda kadestama. Vahel tundub, et nagu mõnel spordialal on olemas kokkuleppemängud ja kui sellega vahele jäädakse, siis need meeskonnad diskvalifitseeritakse.
Õiguskantsleril on üks kohustus § 18 seaduse järgi, et tal on õigusakti või sätte põhiseaduse või seadusega kooskõlla viimise osas teha Riigikohtule ettepanek tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks. Ma ei kuulnud ühtegi sõna perekonnaseaduse toore muutmise kohta – mitte midagi! Põhiseadus on tühjaks kaevatud, seal on suur auk, ma ei kuulnud mitte midagi. Ma ei usu, et Põhiseaduse Assamblee juht, kunagine juhataja Tõnu Anton oleks 1992. aastal kuulnudki midagi homoabieludest, aga ei, siin tuima näoga kaevatakse põhiseadusesse hiiglaslik auk ja naerdakse selle peale. Ei kuulnud vihakõneseadusest ühtegi lauset. See elevant tuleb siia paari nädala jooksul. Mitte midagi! Tsensuuri sisseseadmise aasta, poliitiliste konkurentide kõrvaldamise aasta – mitte midagi õiguskantsleri tekstis. Mitte midagi! Kõrvulukustav vaikus.
Ja lõpetan on kõige pikema parlamendistaažiga saadiku Jürgen Ligi ütlusega. Kahju, et noored peavad seda kuulma, aga ta ütles: “Eeter on täis rämpsu.” See ongi kõige pikema kogemusega rahvaesindaja leksika, eeskuju kõigile parlamendikultuuris. Sellise rämpsuga me siin tegeleme, lugupeetud õiguskantsler. Meie aga andsime eelmisel nädalal eesti keele kaitse seaduseelnõu sisse.”