Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon algatas kõrgharidusseaduse muutmise seaduse, mida riigikogus tutvustas eile Jaak Valge.
„Eesti kõrghariduses on teatavasti rida põhimõttelisi probleeme, mida ainult rahaga küll kuidagi lahendada ei saa. Millega ma ei taha öelda, et kõrgharidusse raha juurde ei oleks vaja.
Esiteks ei vasta ülikoolide poolt ettevalmistatavad spetsialistid Eesti tööturu vajadustele, teiseks on kiiresti langenud õppe kvaliteet ja kolmandaks on toimunud kõrgharidusõppe kiire ingliskeelestumine. Need probleemid on siis omavahel seotud. Käesoleva eelnõuga reguleeritakse või proovitakse reguleerida neist viimast – ingliskeelestumist.
Ja see eelnõu sisuosa koosneb kolmest punktist, neljas puudutab seaduse jõustumist. Esimese muudatusega määratletakse, kui suur võiks olla Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides võõrkeeltes õppivate tudengite suhtarv. Eelnõus on pakutud, et esimesel õppeastmel ei tohiks võõrkeeles õppivate tudengite osakaal ületada 8%, teisel õppeastmel ehk magistriõppes 20% ja kolmandal õppeastmel 30% vastava õppeastme üliõpilaste arvust. Toon kõige värskemad kättesaadavad andmed. Nüüd eelmisel õppeaastal – selle õppeaasta andmeid meil ei ole veel – õppis bakalaureuse‑ ja rakenduskõrgharidusõppes 6,1% tudengitest võõrkeeles, magistriõppes 24,6% ja doktoriõppes õpib inglise keeles veerand tudengitest, see tähendab 25%. Aga see 25% on üsna petlik. Sest doktoriõpingute puhul on loodud võimalus, et õppekava on nii eesti kui inglise keeles ja suurem osa doktorantidest, siis üle poole õpibki nendel õppekavadel, mida defineeritakse eesti‑ ja ingliskeelsetena. Ja tegelikult on need enamjaolt ingliskeelsed. Keeleseaduse alusel on õpe eesti keeles siis, kui vähemalt 60% õppetööst toimub eesti keeles. Siis järelikult nendel õppekavadel, mida defineeritakse eesti‑ ja ingliskeelseteks, õpitakse üle 40% inglise keeles, sest vastasel korral poleks õppekava tarvis defineerida eesti‑ ja ingliskeelseks.
Ja kui 60%-l toimub õppetöö eesti keeles, siis eelnõus toodud muudatus mingil moel välistippõppejõudude kasutamist Eesti ülikoolides või ka oma tööde, doktoritööde kirjutamist inglise keeles ja artiklite avaldamist inglise keeles kuidagi ei sega, sest jääb see 40%, kus siis võib toimuda õppetöö võõrkeeltes keeleseaduse alusel. Lisaks võib olla ka 30% ulatuses puhtalt võõrkeelseid õppekavasid, nagu eelnõus pakutud. Seega, kokku võib eelnõu vastuvõtmise korral maksimaalselt 58% õppest toimuda inglise keeles.
Valitsuse arvamuses, mis tegelikult on vaevalt valitsuse arvamus, sest vaevalt et valitsus seda üleüldse arutanud on, pigem on see ikka ministri arvamus või ministri poolt ametnikele antud juhis, kohustus kirjutada selline arvamus, mis siis selle eelnõu vastu on. See on muide seesama minister, kes on arvanud armulikult, et eestlastele võivad jääda nende pastlad ja kannel. Selles niinimetatud valitsuse arvamuses väidetakse, et õppekeele reguleerimine toimub halduslepingutega. Praegu on tõesti halduslepingutes mitme ülikooli puhul fikseeritud – see on Tõnis Lukase ministriaja väike samm õiges suunas –, et vähemalt 50% doktorantide lõpetanutest peab minimaalselt B2-tasemel eesti keelt oskama. See B2 tähendab seda, et saadakse kuulamisel aru pikematest kõnedest ja ettekannetest ja tuttava teema puhul isegi keerukamatest nüanssidest, palun väga, ehk siis osatakse ka vestelda ladusalt. Nii et suhtlemine eesti keelt emakeelena kõnelevate inimestega on täiesti võimalik. See on ühesõnaga eesti köögikeel, ütleme niimoodi otse, mida ainult pooled Eesti doktoriõppe lõpetanud peavad oskama. Pealegi pole siis ette nähtud mitte mingeid sanktsioone, mida siis rakendada, kui seda ei tagata, seda ei osata. Nii et see on väga abstraktne nõue.
Aga mis oluline, et tekib see küsimus, et mida siis nende ülejäänud doktoritega peale hakata, kes B2-tasemel eesti keelt ei oska. Tegelikult, kui nad erialast tööd tahavad, siis nad peavad minema, on üksikuid muid võimalusi ka, aga põhimõtteliselt peaksid nad minema siis ülikoolidesse inglise keelt õpetamist jätkama, ehk siis nad genereerivad ülikoolis seda ingliskeelestumist edasi või lähevad mujale alla kvalifikatsiooni tööle või lähevad välismaale. Aga meie muudkui kurdame edasi, et meil on doktoritasemega spetsialistide puudus.
Niisiis, kokkuvõttes: eelnõu kohaselt ei pea bakalaureusetudengite puhul mitte midagi muutma, et isegi on seal 1,8% jäetud varu. Teiseks, magistriõppes peaks inglise keeles õppivate tudengite osakaal järk-järgult vähenema 24,6%‑lt 20%-le ja doktoriõppes peaks see ingliskeelse õppe osakaal pisut vähenema. See ei ole kindlasti ülesaamatu, eriti arvestades, et pakutud on ka need üleminekuajad. Küll aga annab see taas kindlustunde, et ingliskeelestumine edasi ei süvene.
Nüüd teise muudatusega täpsustatakse ülikoolide missiooni. Ülikoolid on teatavasti õppeasutused ja nende missiooniks on edendada teadust ja kultuuri. Ülikoolide rahastamisel tuleks arvesse võtta õppekvaliteeti, kuid ülikoolid ei peaks Eesti maksumaksja arvel tegelema ideoloogiliste küsimustega, toetama rahvusvahelistumist ning edendama rahvusvahelist mobiilsust, mida kõrgharidusseadus nõuab. Pealegi on kõrgharidusseaduse § 20 lõikes 2 nagunii nõue, et ülikoolid teevad koostööd teiste ülikoolidega. Ja rahvusvaheline suhtlemine on akadeemilise elu täiesti loomulik osa. Rahvusvahelise toonitamine või rahvusvahelistumise toonitamine ja ülikoolide missiooniks seadmine viitab tegelikult provintslikule mõttelaadile, justkui meie ühiskonnal, me peaksime kogu aeg kusagilt kelleltki teiselt eeskuju võtma, et meil puudub enesekindlus. Selline provintslik mõttelaad eeldab seda, et meil endil ei ole maailmale mitte midagi pakkuda. Ja kui paralleel tuua, ega me näiteks ei nõua ju ettevõtetelt, et nad peaksid tegelema rahvusvahelistumisega, et nende, ütleme, juhtkonna hulgas näiteks oleks või osanike hulgas oleks teatav hulk mitte-eestlasi. Sest nende eesmärk ongi teine, nende eesmärk on kasumi teenimine, mitte rahvusvahelistumine. Ja kui nad seda teevad rahvusvahelise meeskonnaga või siis Eesti personaliga, igal juhul on hästi, peaasi, et see ettevõte on tulemuslik. Ja me ka selle eelnõu muudatusega me ei keela ka ülikoolide puhul kuidagi seda, et ülikoolid rahvusvahelistuvad, aga jälle, et see ei saa olla eesmärk omaette. Välisüliõpilasi ja ingliskeelseid õppekavu on vaja sellisel juhul, kui need toetavad kvaliteeti ja spetsialistide ettevalmistamist erialadel, mida Eesti ühiskond vajab.
Täiesti ebakohane on ka valitsuse arvamuses toodud seisukoht, et pikemas perspektiivis viiks eelnõu muudatus tulemusele, et Eesti kõrgkoolid isoleerivad end ülejäänud Euroopa kõrgharidusmustrist. No see on, vabandage, lausa totter. Kui mu eksamil mõni tudeng sellise järeldusega mingi teksti puhul esineks, sellisega, mis sellest tekstist ei tulene, siis ütles kohe, et palun istuge, F.
Nüüd OSKA raportist tuleb välja, et suurimad ebakõlad Euroopa riikidest omandatud eriala ja töö vahel on just Eesti kõrgharitute puhul, mille taga võib paljuski olla just keeleoskuse probleem. Välistudengid õpivad inglise keeles ja peavad minema alla kvalifikatsiooni tööle. Muide, nagu hiljuti läbi lipsas, uuringute järgi veerand Eestis töötavatest koristajatest on kõrgharidusega. Ma usun, et suur osa nendest on just umbkeelsed koristajad.
Eelnõu § 3 kohaselt eemaldatakse kõrgharidusseaduse § 41 lõike 5 punktist 1 säte, mis nõuab ülikoolide tulemusrahastamise otsustamisel arvesse võtta rahvusvahelise mobiilsuse näitajaid. Rahvusvahelise mobiilsuse näitajad ei kajasta tulemuslikkust. See on näitajana täiesti ideoloogiline. Rahvusvaheline mobiilsus on meetod kusagile jõudmiseks, aga võib olla ka teisi meetodeid, see ei kajasta kvaliteeti ja tulemuslikkust.
Seega tuleb nendest kõrgharidusseadusest eemaldada need dogmaatiliselt kammitsad, mis suunavad ülikoole rohkem välistudengeid vastu võtma ja neile ja meie endi kaasmaalastele siis inglise keeles haridust andma. Ja käesoleva eelnõuga tagatakse eesti keele kasutusala, et eesti keel ei muutuks köögikeeleks, ning leevendatakse vähemalt osalt ka probleemi kõrghariduse kvaliteedi ja mittevastavusega Eesti vajadusele.
Eelnõu neljas muudatus puudutab jõustumist. Esimesele astmele peaks kehtima hakkama sellest õppeaastast, aga see eelnõu oli esitatud juba kevadel, seda ta ei saa teha, siin tuleb muudatus teha. Teisele astmele siis järgmisest õppeaastast, kolmandale astmele 2027/28. õppeaastast. Pole kahtlust, et see kõik on võimalik soovi korral.
Ja lõpetuseks ütleksin veel seda, et pole kahtlust ka selles, et kõrgkoolidesse järjest leviv ja domineerima kippuv võõrkeel on ohuks meie keelekasutusele ja emakeele elujõule. Isegi kui teise keele oskus on kõigi standardite järgi arenenud suhteliselt hästi teise keele kohta, on see ikkagi alati emakeeleoskusest nõrgem. See puutub nii võõrkeeltes õppimisse kui õpetamisse. Ja ma olen seda näidet juba toonud, et keeleteadlase ja tippajakirja retsensendi Indrek Pargi kinnituse järgi on keeleliselt kõige madalama tasemega ingliskeelsed artiklid tulemas just riikidest, kus õppekeel on inglise keel, aga üliõpilased ja õppejõud ei räägi inglise keelt emakeelena. Paremad tulevad neist riikidest, kus üliõpilased õpivad oma emakeeles, mis ei ole inglise keel. Ja kui iseenda näide tuua: minu inglise keel on nigel, aga see ei ole mul mingil moel pidurdanud ingliskeelsetes tippajakirjades artikleid avaldada, seejuures ausa konkurentsi kaudu, mitte tuttavate kaudu, nagu tavaliselt tehakse mingis nurgataguses teadusajakirjas, mida keegi ei loe. Ja olen ka avaldanud ingliskeelse monograafia Stockholmi ülikooli toimetiste sarjas. Selleks on vajalik siis väga hea tõlk ja väga hea toimetaja, kes meie eesti keele rikkust võõrkeeltes edasi saaks anda.
Aga meil Eestis on praegu niimoodi, et meie tänavatel ja meie teeninduses võtab järjest domineerivama positsiooni vene keel, see on massiimmigratsiooni tõttu. Ja kui need trendid jätkuvad, siis tuleviku Eestis suhtlevad töölised ja teenindajad vene keeles ja kesk‑ ning kõrgklass suhtleb inglise keeles. Eestlastele jäävad selle haridusministri kena väite kohaselt meie pastlad ja kannel. Ja meil on tegelikult kõikidel nagu see vastutus, et niimoodi see toimuma ei saaks hakata. Niisiis on see seadus vajalik meie kõrgharidusõppe ja ka rahvusriigi seisukohalt.”