Tallinna munitsipaalmeedias, mis teadupoolest on maksumaksjate raha eest ülalpeetav keskerakonna parteimeedia, asi kisub jälle isikukultuseks, nagu selle looja Edgar Savisaare ajastul.
Läksin eile ajalehe Pealinn portaali uudistama ja valisin menüüst „Poliitika“ rubriigi. Et mis poliitikat siis keskerakonna, sotside, reformarite, isamaalaste, eestidvestilaste ja ekrelaste nimel aetakse kaevikutamise, äravoolustamise, jalgrattastamise ja venestamise alal.
Otsingutulemust vaadates läks võimsast mitmekesisusest silme ees mustaks: kõik esikohale kerkinud lood olid seotud tõeliselt värvika poliitikuga. Tõsi küll, ühest ja samast erakonnast, aga sellegipoolest meeldiv.
Haarasin Pealinna paberlehe järele, lootes leida sealt Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimehe Mart Kallase armastatud nägu ja muhedaid mõtteteri – aga võta näpust. Isegi koalitsioonilisi sotse seal ei märganud, teistest rääkimata. Aga sain teada, et „Linnapea Mihhail Kõlvart kohtus patriarh Bartolomeusega“.
Kena pilt, aga kas nüüd tuleb siis minna privaatsemalt isa Jevgeni juurde pattu andeks paluma?
Kuid värske paberist lehenumbri peakangelane ja persoon on riigi- ka erameedia ühine intellektuaalne vara koomik Gaute Kivistik, kes esiküljel teatab. „Kedagi ei tohi inimesena lihtsalt niisama tümitada, ka trammijuht võib olla andekas.“
Ära sa märgi! Ei, no kui isegi trammijuht… Mis siin öelda – Rohke Debelakk, ikkagi inimene.
+ + + + + + +
Kui aga avad värske paberist Stolitsa, mida levitatakse samuti üle Eesti ja jagatakse kogu rahvale tasuta, siis seal on tavakohaselt suur lugu endise aselinnapea Vadim Belobrovtsevi isa Vitali suust ja sulest. Tegemist on jällegi linnameedia telesaate-monoloogi stenogrammiga, kus paps räägib pikalt eranditult poliitikast: armastatud kekkerakonna tähtsündmusest, Kaja Kallase häbist ja reformierakonna langemisest, kauge Narva jandist, Iisraeli spioneerimisprogrammist, häkkeritest, Venemaa alusetust kahtlustamisest ja muust globaalsest.
Vägev munitsipaalleht, kus linnavõimurite pereliikmed tümitavad omaste poliitilisi vastaseid ja viivad linlasi nende raha eest kanalisatsiooniprobleemisest eemale kõrgetesse poliitilistesse sfääridesse.
Terve Stolitsa on täis armsaid pilte kollektiividest ja üksikisikutest kokošnikutes, sarafanides ja viiskudes: lood on pühendatud „rahvusvähemuste kultuuridele“, kuid nende „vähemuste“ rassiline kuuluvus tundub olevat kuidagi üksluine.
Üks lugu kannab pealkirja „Kultuur. Ühise taeva all: kultuur ühendab.“ Järgneb täiesti ulmeline iba: „Rahvuskultuuride päevad Tallinnas rõõmustavad juba üheksandat korda külalisi ja osalejaid tiheda programmi ja ürituste mitmekesisusega…festival on pühendatud meie maal elavate etnoste folkloorse pärandi mitmekesisusele.“
See mitmekesisus torkab, jah, silma. Leht kirjutab: „Suurem osa üritustest toimub traditsiooniliselt 16-24 septembril Tallinna vene kultuuri keskuse laval ja ruumides… „Meie majas me keskendume loomulikult (jestestvenno) suuremal määral slaavi rahvaste kultuurile,“ räägib Vene kultuurikeskuse direktor Eduard Toman.“
Ehk siis rassiliselt kindlalt orienteeritud üritus ja asutus.
„Väga tähtis on pöörata inimesed kultuuri poole, mis on kahjuks meist olenevate asjaolude tõttu osutunud poliitika pantvangiks,“ ütleb Eduard Toman, kes teab, mida räägib, kuna ta ise on ju linna ainuvalitseva keskerakonna ja ka linnavolikogu liige.
Aga ta ilmselt ei pidanud poliitpantvangistaja all silmas ennast.
Lehes on palju lugusid just vene kollektiividest, ka intervjuu Tallinna vene nukuteatri kunstilise juhi Vladimir Barsegjaniga. Härra Barsegjan on tuntud „vene maailma“ tegelane, kuigi ei ole ei venelane ega ka ilmselt armeenlane. Ta on „kaasmaalaste“ aktivist ja putinlike väärtuste propagandist, kunagi kirjutas tema tegevustest põhjalikumalt Eesti Ekspress.
Jutt pole muidugi temast, vaid sellest, kuidas kõiki rahvuseid ja rahvaid ühendatakse Tallinna linnavõimu rahalisel toel ühise „vene keskuse“ ehk vanema venna katuse all.
Täpselt nagu nõukogude ajal. Ja muidugi ühendab neid vene keel, „rahvustevahelise suhtluse“ keel, ühtse nõukogude rahva suurim väärtus.
Stolitsat lehitsedes jääb vahel mulje, et me elame mitte Eesti Vabariigi, NATO ja EL-i liikme pealinnas, vaid mõnes „paljurahvuselises“ Venemaa Föderatsiooni autonoomses oblastis, kus vähearvulistel põliselanikel on kõigil kokošnikud peas..
Ivan Makarov