Mitte “vihakõne” – me lihtsalt ei taha Venemaad siia!

Pühapäeva hommikupoolik. Väikese Tallinna pargi laste mänguväljak rõkkab laste venekeelsetest kilgetest. Kõrval istuvad vene pensionäridest vanaisad-vanaemad. Paljudele “sallivuslastele” on see kaunis pilt “mitmekesisusest”. Teistele on see “Eestisse kinnitunud Venemaa”, eriti neile, kes on varem Venemaa külastanud ja kellele meenutab see Pihkvat või Leningradi.

300 000 venelast toodi siia okupatsiooni ajal ja vastu meie tahtmist. Nüüd on Reformierakond toonud odavtööjõuna lisaks suure massi endise Nõukogude Liidu aladelt pärit venekeelseid pluss ilmselt alatiseks siia jäävad Ukraina põgenikud. Maarjamaa venestub.

Eestlased ei sõbrusta väga venelastega ja vastupidi. Me elame lihtsalt kõrvuti. Kui palju on meil venelastest tõelisi sõpru? On raske “lõimida” ja “lõimuda”, kui kaks kogukonda näevad kasvõi Tallinna sündmusi 1944. aastal kas okupeerimise või “vabastamisena”. Meid ületamatult eraldavat on tegelikult tohutult.

Viimasel ajal tunduvad suhted halvenevat – ennekõike seetõttu, et siinne vene kogukond ei vaja enam ei eestlasi ega eesti keelt, tänu sisserändele on nad üha võimsamad, neil on oma Yana Toom Brüsselis ja Mihhail Kõlvart Eesti suures poliitikas, Tšeljabinski meediakanal Eesti ajakirjanduses ning suurvene vaim aina tugevneb.

Eestlased pole tegelikult muutunud, nemad räägivad ikka venelaste ülbe omakeelse algatuse peale kohe vene keeles. Muutunud on riiklik poliitika, mis annab vene keelele üha paremad positsioonid. Sel nädalalgi kirjutab üks medõde suures meedias sellest, kuidas nende haiglas ongi osa osakondi venekeelsed ja eestlastel on seal lihtsalt paha olla.

Valitsejad on Eesti reetnud. Ega Putini tõrjumisest on vähe, kui suurvenelik suhtumine ja “vene maailm” tungivad ka globalistlik-multikultuurse ideoloogia all edasi. Võib-olla ongi venelased ära tabanud, et liberaalide “mitmekesisuse” propaganda all saab venestamist peale suruda ja Eesti slaavi provintsiks muuta?

2007. aastal purunes üleöö kogu venelaste lõimispoliitika ja see tähendab, et kui Putin peaks vaid siia nina pistma, läheb siinne venekeelne kogukond hooga tema poole üle ja häda siis eestlastele (seda näeb vaenulike kommentaaride järgi venekeelses meedias). Mis mõte on neil üldse Eestit idaagressiooni eest kaitsta? Nad ei salli NATO-t ja ameeriklasi, nad ei salli ilmselt ka neid “uusväärtusi”, mida Kaja Kallas sisse veab. Praegune Eesti pole neile mingi autoriteet.

Eesti oleks algusest peale pidanud ajama poliitikat, kus see kontingent, mis okupatsiooniaastatel sisse toodi, oleks eesti keele vajaduse sunnil selgeks õppinud, ja kogu riiklik poliitika oleks takistanud mistahes venekeelsete sisserännet. Ehk siis tulnuks vene kogukond hoida piirides, kus nad ei kasva, küll aga kasvaks eesti kogukond. Praegu toimub just vastupidine.

Võimuloleva vasakliberaalse leeri venestumist soodustav poliitika lõpeb varem või hiljem fiaskoga. Eriti olukorras, kus vene keel tungib peale, selle oskamist nõutakse juba ka töökohtadel, eestlaste noorem põlvkond aga ei räägi vene keelt – nemad on nüüd eriti surve all.

Paremini ei lähe Eestil ka teiste kogukondade lisandumisega. Kas keegi usub tõesti, et aafrika või moslemi kogukond Eestis tuleb grammigi võrra lojaalsem kui venelaste oma? Neil on Eestis omad huvid ja needki ei kattu eestlaste omadega.

Kogu selle jutu võib peatse vaenukõneseaduse valguses ilmselt vihakõneks tembeldada. Sestap tulebki öelda nende samade vene laste ja pensionäride kohta Tallinna pargis, et see ei ole vihakõne – me lihtsalt ei taha Venemaad siia, Eestisse! Me ei taha, et Tallinnas tunneksime ennast nagu Pihkvas!

Uued Uudised