Henn Põlluaas: koalitsioon tahab panna lapsed toidujäätmeid sööma

Täna kuulasime Riigikogus Kaja Kallase vastuseid koolitoidu teemal tehtud arupärimisele. Riigi poolt antud raha on juba ammu ajale jalgu jäänud ja on absoluutselt mittepiisav. Kuulsime, et tema valitsuse poolt pole laste koolitoidu jaoks mitte sentigi juurde loota. Seda pole muuseas koalitsioonileppeski ja see ei pane kahjuks enam imestamagi.

Mis pani aga sügavalt imestama ja nördima, oli Eesti 200-lase Liisa Pakosta sõnavõtt, milles ta tegi ennekuulmatu ja küünilise ettepaneku – las lapsed hakkavad sööma toidujäätmeid! Ma ei saanud jätta sellele vastamata.

Minu sõnavõtt: “Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Nii laste vaenulikku valitsust kui tänane ei ole Eesti ajaloos veel nähtud ja ma ei pea silmas mitte ainult taasiseseisvumise järgseid valitsusi, vaid ka varasemaid. Eriti tänane koalitsioon, mis koosneb Reformierakonnast, Eesti 200-st ja sotsidest, on kuulutanud sõna otseses mõttes sõja Eesti peredele, eesti lastele, meie järelkasvule.

Tulles siia pulti, siis jah, tõepoolest, ühtpidi tuleb kindlasti heaks kiita siin kõlanud ettepanekut toitu mitte raisata. Loomulikult seda ei tohi teha. Me mäletame kõik seda, kuidas – ma ei tea, kas tänapäevalgi õpetatakse, aga varem küll lapsi õpetati, et kui leivatükk kukub maha, siis korja üles ja anna sellele suud. Minu vanaema veel tegi seda ja vanemad vist ka. Aga tänapäeval on asjad veidi teistmoodi ja ma ei kujuta ette, kuidas lapsed saaksid koolis toidujäätmeid süüa.

Ma tean, et paljudes koolides on niimoodi, et kui köögis jääb süüa üle – ükskõik, on ta siis sellel päeval mingi praad või supp –, siis pärast hiljem saavad lapsed tulla sööklasse ja nad saavad seal tasuta süüa. Kui ei saanud esimese korraga, siis saavad kõhu täis. Või mõned, kellel üleüldse on kodus probleeme ja elavad allpool igasugust vaesuse piiri ja see ongi nende ainuke soe toit päeva jooksul, siis nemad saavad vähemalt juurdegi ja see on minu meelest äärmiselt tervitatav. Aga rääkida seda, et meie lastele tuleb hakata toidujäätmeid andma. No kuulge, andke andeks!

Seda kuulates mul tuli meelde ühest raamatust üks lõik, mida ma loen teile siin ette. See asi juhtus siinsamas Riigikogu saalis, siinsamas puldis.

“21. juulil 1940 kuulutati Eesti uue ebaseaduslikult valitud kommunistliku riigi volikogu istungil, mida saalis igaks juhuks valvasid kümned punalaevastiku madruseid, tormiliste ja kauakestvate kiiduavalduste saatel pidulikult Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks – ENSV-ks. Sõnavõttudes räusati ja tehti enneolematult räigeid ja jaburaid avaldusi Eesti senise olukorra kohta. Teatati, et Eesti tööstus, põllumajandus ja haridus kiratseb. Et Eesti on töörahva põrgu, kus tööd tuleb anuda kui armuandi. Et Eestis valitseb nälg, viletsus ja rahvuslik ebavõrdsus. Lastel pole leivatükikestki, koolilapsed peavad otsima endale toitu solgiaukudest jne”.

Mis kõige kohutavam, kui seda teksti lugeda, siis tõepoolest – Eesti majandus ongi täna enneolematus kriisis, meie inimesed peavadki tööd anuma. Meil kasvab vaesuses elavate inimeste hulk. Viiendik inimesi peavad selleks, et tulla ots otsaga kokku, mitte elama palgast palgani, vaid nad peavad võtma igakuiselt laenu. Olukord on kohutav.

Ja selle asemel, et valitsus tuleks ja aitaks meie ettevõtlust, majandust, inimesi, peresid, lapsi kas või selle piskugagi, et suurendaks toiduraha koolides, siis tulevad koalitsiooni esindajad välja ettepanekuga, et lapsed söögu toidujäätmeid. No andke andeks – see on kohutav!”

Kuidas on üldse võimalik nii madalale langeda?”