26.09.2023
Rain Epler
Esmaspäeval vastas peaminister Kaja Kallas Riigikogus EKRE saadikute arupärimisele rohepöörde kohta, kuid arukaid vastuseid kliimahüsteeriliselt valitsusjuhilt saadikute asjalikele küsimustele ei tulnudki.
Alustas Rain Epler: “Sellel ideoloogilise utoopia elluviimisel, mida vähemasti Euroopas rohepöördeks nimetatakse, on kolm fundamentaalset põhimõttelist probleemi. Ja eriti paistavad need silma Euroopas ja Eestis.
Esiteks, energeetikas on kunstlikult loodud olukord, kus need lahendused, mis on energeetilises mõttes tasuvamad, nagu näiteks tuumaenergeetika, aga ka fossiilsete kütuste kasutamine, on administratiivsete vahenditega muudetud rahaliselt vähem tasuvaks kui konkureerivad lahendused, mille energeetiline mõistlikkus on väga küsitav – tuule‑ ja päikeseenergeetika kasutuselevõtt on jällegi muudetud rahaliselt tasuvamaks. Ma pean siin silmas suuri riiklikke subsiidiume ja regulatsioonide muutusi, mis ühtesid soosivad ja teisi mitte.
Sellest esimesest punktist otseselt tuleneb see, et vaatamata loosungitele teaduspõhisusest tegelikult teadust kuigivõrd ei kuulata. Just reaalteadused on siin kuidagi varju jäänud.
Ja kolmandaks see, et meil on terve hulk loosungeid, eesmärke, mis põhinevad soovmõtlemisel. Meil on väga puudulikud analüüsid ja mõjuhinnangud selles osas, kuhu me võime välja jõuda, kui me seda ideoloogiat ellu viime. Ja just nende mõjuhinnangute ja analüüside kohta, mis puudutavad Eesti tulevikku, olemegi me kolleegidega proua peaministrile mõned küsimused esitanud.”
Helle-Moonika Helme: “Lääneriikide juhid muretsevad üha rohkem, et praegused kliimapoliitilised algatused ohustavad majanduslikku stabiilsust. Kulukas rohepoliitika jääb tihti tarbijate katta ning valitsused kaaluvad nüüd hoopis kliimapoliitika nõrgendamist. Ja on ka põhjust, sest ambitsioonikas kliimapoliitika teeb inimeste elu kallimaks ja inimesed peavad lendamise asendama rongisõiduga, mis on aeglane, soojuspumbad on kallimad, uute elektriautode hinnad on ka kõrgemad ja inimeste kulud toidule ja eluasemele suurenevad samuti järsult. Mitmed liikmesriigid on juba väljendanud oma vastuseisu kõikvõimalikele piirangutele, mis tulenevad sellest arutust rohepöördest. Te olete öelnud, et me peame oleme esimesed, et mitte maha jääda. Aga äkki nüüd selle valguses peaks hoopis mõtlema, et äkki tõepoolest peakski hoopis mõtlema, kuidas esimesena maha jääda sellelt rongilt, et riigi ja rahvana ellu jääda?”
Varro Vooglaid: “Need eesmärgid, mida on deklareeritud, et 2050. aastaks saavutada süsinikuneutraalsus ja kõik sellega kaasnev – spetsialistid ütlevad, et see ei ole lihtsalt reaalselt mitte kuidagipidi saavutatav. Ma mõtlesin teie käest küsida, kas te olete kunagi mõelnud selle peale, et äkki 30, 40 või 50 aasta pärast vaadatakse meie ajale tagasi ja küsitakse, et kuidas nad olid nõus utoopilisi projektiga või lausa pettusega kaasa minema, millega nad hävitasid oma majanduse, hävitasid oma konkurentsivõime ja tegid seda justkui heast tahtest. Minule üha rohkem kangastuvad paralleelid sellise kommunismiajaga, kus inimesed läksid kaasa, kuna neile öeldi, et meil on õilis projekt, et ületada klassivõitlus ja saavutada võrdne ühiskond ja nii edasi. Tagantjärgi need inimesed ilmselt küsisid ka: kuidas me sellega kaasa läksime?”
Siim Pohlak: “Kui vaadata siin britte ja sakslasi, siis nad ikkagi juba teevad samme tagasi kliimaeesmärkide ja rohepöörde osas, sellele pannakse pidurit. Eesti on tavaliselt alati suurtel sabas sörkimas. Kas on meil ka nüüd aeg, et hakatakse ikkagi ümber vaatama neid utoopilisi kliimaeesmärke ja tähtaegu?”
Evelin Poolamets: “Te kindlasti olete kursis Arenguseire Keskuse viimase uuringuga, kus on öeldud, et Eesti ühe elaniku keskkonnajalajälg ületab kolmandiku võrra Euroopa keskmist. Aga te rääkisite ka siin kliimapagulastest. Kas te ei leia, et kuna meie jalajälg on nii palju suurem Euroopa keskmisest, siis me peaksime piirama mis tahes immigratsiooni Euroopast kliima huvides nii kaua, kui meie keskkonnajalajälg on võrdne Euroopa omaga?”
Allikas: Riigikogu sternogrammid