12.10.2023
Märtin Muhu
See, et meie õpetajad vananevad, ei ole enam kellelegi uudis. 54% Eesti õpetajatest on üle viiekümne aasta vanad, OECD riikides on see näitaja keskmiselt 34% ja Soomes näiteks 35%. Pooled noored, kes õpivad õpetajaks, ei astugi klassi ette ja neist, kes astuvad, loobub 1/3 sellest ametist juba esimesel aastal ehk vaid 17% õppima läinud õpetajatest saavad õpetajaks ja ka jäävad selle ameti peale.
Kaasav haridus üle kivide ja kändude
2010. aastal toodi välja mõte, et kõik lapsed peaksid saama õppida kodulähedases koolis, hoolimata sellest, kas neil on mingisugune puue või hariduslik erivajadus (HEV). See ilus mõte sätestati ka 2010. aastal vastu võetud põhikooli-ja gümnaasiumiseaduses ja see on ka sees hetkel kehtivas haridusvaldkonna arengukavas.
Kuid tuletagem siinkohal meelde, et me ei suuda isegi psühholooge igasse kooli saada, rääkimata siis veel HEV koordinaatoritest, abi-ja tugispetsialistidest jne. Kaasav haridus mitte ei loo võrdsust koolide vahel, vaid süvendab ebavõrdsust. Kuivõrd HEV õpilane vajab rohkem õpetaja tähelepanu, siis seda teiste õpilaste arvelt. Ning juhtub see, et „terevamad pliiatsid“ lähevad eliit või erakoolidesse, klassi jäävad alles keskmise tasemega õpilased ja päeva lõpuks on ikka eliitkoolid ja tavakoolid.
Lahendus oleks viia HEV lapsed tagasi erikoolidesse. Ei, keegi ei taha neid „ära peita“ (nagu oponendid vastu väidavad), vaid see on HEV-lastele endale ka parem – õppida omas tempos eraldi. Ka täna me näeme, et ühes koolimajas käivad küll koos kõik õpilased, aga HEV-lastele tehakse ikka eraldi väikeklasse.
Individuaalne hindamine
Üle kümne aasta on haridusministeerium propageerinud individuaalset hindamist. See tähendab, et numbrid tuleks asendada hinnanguga tehtud tööle. Täna rakendatakse individuaalset hindamist kooliti varieeruvalt, kuid hiljemalt 5. klassis saavad kõik hindeid. Tõepoolest igasugune individuaalne lähenemine pedagoogikas on teretulnud ja mida vahetum on kontakt õpetajal õpilasega seda parema hariduse saab ka laps (distantsõppel nägime näiteks vastupidist).
Kuid individuaalne õpe on kallis! Siinkohal võime võtta aluseks eraõpetajad, sest nemad lähenevadki oma õpilastele personaalselt. Eraõpetajate hinnad varieeruvad 30 – 20.- vahel, võtame keskmise 25.- tund, ühele õpilasele, 25.-. Käesoleval aastal käib põhikoolis ja gümnaasiumis kokku ligikaudu 163 000 õpilast. Järgmise aasta riigieelarvesse on õpetajate palkadeks ette nähtud 562 miljonit eurot. Kui me elaksime hetkel riigis kus igale õpilasele on tagatud individuaalne õpe sh. individuaalse hindamisega, saaksime me igale õpilasele riigi poolt anda vaid 140 tundi aastas. Ehk riik saaks lubada ühe enam-vähem korraliku koolipäeva nädalas (ühes kooliaastas on 35 nädalat).
Praegune lahendus oleks sellise individuaalse hindamise ärajätmine ja õpilased saavad samamoodi hindeid nagu nende vanemad palka. Kui kellelegi jääb arusaamatuks, miks ta sai nii või naasuguse hinde, küsib ise, aga üldjuhul õpilased ei tunne huvi. Ei ole ka mingit alust siis arvata et õpetaja antava hinnangu vastu oleks siis suurem huvi, õpetajad teeksid vaid tühja tööd.
Mitte ainult palk
Väga tihti takerdub debatt õpetajate nappuse üle raha taha. Jah, kui vaadata seda kuidas tunniplaaniga kooritakse õpetajatelt seitse nahka ja neid kõrgeid ootusi töö kvaliteedile, mis riigil õpetajatele on kõrgem palganumber õigustatud. Kahe silma vahele on jäänud üks tähtis asi, õpilastele on antud tohutult õigusi, õpetajate õiguste arvelt. Seda toovad mitmed põhikooliõpetajad välja kui nende tööd takistavat tegurit. Õpilast ei saa korrale kutsuda, ning raske on võtta läbi kogu programm, kui nn. „tagumise pingi rahvas“ koguaeg käsipidurit peal hoiab.
Noored õpetajad, kes lähevad õpetajaks, teavad, et palk on väike ja tööle minnaksegi puhtalt missioonitundest, aga õpetajale lihtsalt istutakse pähe ja kuna õpetaja käed on seotud siis põletakse juba esimese aastaga läbi ja loobutakse (seesama 1/3 õpetajatest).
Riigile on tunduvalt odavam mõne seadusemuudatusega anda õpetajatele tagasi nende õigused kui raha. Ma olen kindel, et õpetajad hindaks õigusi isegi rohkem kui palka.
Need olid kolm tänase Eesti haridusvaldkonna probleemi, aga mitte loomulikult kõik. Kokkuvõtteks, me oleme endale liiga ambitsioonikad eesmärgid seadnud. Selline hariduspoliitika on võimalik riigis, kus on esiteks palju raha, teiseks palju inimressurssi. Eestis napib mõlemaid, seega peame asja võtma selge talupojamõistusega, kuidas meie riigile on kasulikum ja parem, mitte püüdma jäljendada teisi Euroopa Liidu riike.
Märtin Muhu