12.10.2023
Eestisse kolivad võõraste kultuuride esindajad on reeglina oma kommetes, ka metsikutes, kindlalt kinni. Me näeme hirmuäratavaid musta leinarüüsse sissepakitud pearättides figuure, kuigi vabas ühiskonnas on naised meestega võrdsed. Naaberriikides ja üle terve Euroopa moodustavad sissesõitnud anklaave ja kogukondi, kus elavad oma kiviaja kommete järgi ja ei lase politseidki sisse, lõikavad oma lapsi ümber, põletavad valgete pärismaalaste autosid ja muudmoodi tänavad külalislahkuse eest. Ja kus oli seal nüüd pidu ja pillerkaar, kui metslased juudi lapsi tapsid!
Eesti naised aga, sidudes ennast kaugete kultuuride meestega, muutuvad sageli mingisugusteks vaimseteks ja füüsilisteks orjadeks: saavad kurjategijate de Luna ja Emelai narkomuuladeks, nende tütred ronivad tänagi ETV saadetesse ja ülistavad oma kuritegelikke papside mälestust ja laulavad nende mõttetuid viisijupikesi.
Peavoolumeedia on täis ennast teistest rassidest meestega sidunud eesti naiste heietusi ja süüdistusi eesti meeste ja üldse eestlaste aadressil, kes olevat nende mehi transpordis vale pilguga vaadanud ja sellega solvanud. Lapsi lastakse kasvatada afro- ja aasiakultuuri vaimus, põlguses eurooplaste ja kristliku ning juudi kultuuri vastu.
Vahel jõutakse oma vastutustundetus lobas selliste verejanuliste väideteni, milleni ei jõua ka need kannibalid, kes on lihtsalt maiasmokad, mitte aga veendunud inimeste vihkajad.
Värske näide: üle kümne aasta vaheldumisi Palestiinas ja Eestis elanud Helena Krinal kirjeldab Delfi TVle, milline on meelsus kohalike seas pärast Hamasi terrorirünnakut Iisraelile.
„Aastatepikkune opressioon selgitab Krinali sõnul, miks kohalikud – ka need, kes Hamasi poliitilise parteina ei toeta – 7. oktoobril toimunud rünnaku üle liialt südant ei valuta,“ kirjutab Delfi.
„Liialt südant ei valuta“… No küll leiti ikka sõnad, milline sundimatu inimvihkajalik väljendusviis…
“Iga surm on tragöödia, aga kui sul on ühelpool selline superriik, nagu Iisrael, kellel on nii suur armee ja suured reservid; teisel rahvas, keda hoitakse ühest küljest avaõhuvanglas (Gaza) ja teisest apartheid-süsteemis (Läänekallas), tundub ebaõiglane rääkida ühest vastupanuhetkest kui suurest terrorismist,” räägib pimeda vihkamise ja tsivilisatsiooni vahel aastaid pendeldav eesti naine.
Et kui muusikapeol tapetakse mitusada juudi noort ja lõigatakse kõrid läbi sadadel naistel ja lastel, vägistatakse murtud ja väljaväänatud jalgadega tüdrukuid, nimetab eesti naine seda „üheks vastupanuhetkeks“ ja peab ebaõiglaseks nende tegude nimetamist terrorismiks.
„Kuni Iisraeli ei võeta vastutusele nende tegude eest, ei saa me hukka mõista seda, kuidas palestiinlased sellele vastavad!”
Süvenege öeldusse: „ei saa me hukka mõista seda, kuidas palestiinlased sellele vastavad“.
Et ei saa hukka mõista laste elajalikul teel teostatud massimõrvu.
Sellise hingeeluga eestlannasid, kes õigustavad imikutel peade mahalõikamist, mina isiklikult kardan. Antud isik kas ei anna endale aru, mida üldse räägib, või ongi juba teispool nii headust kui ka kurjust, nagu ka Delfi toimetajad, kes sellise isiku kusagilt inimkonna praost välja koukisid ja tema surmatoovat sõnumit levitavad. Ja te olete kõik koos veel ka alatute hingedega antisemiidid.
See võib mingil hetkel jõuda ka näiteks Elroni rongi unustatud pakikeseni. Kaja Kallase valitsus teeb kõik sellise helge tuleviku nimel.
Ivan Makarov
