Vägivaldsed paarisuhted. Diagnoos: kaasaeg

Sel nädalal avaldati “jube” uudis: “Eesti on Euroopa Liidus üks vägivaldsemate suhetega riike, millest hullem on olukord veel vaid kolmes riigis.” “Suurepärane” uudis on see vaenukõneseaduse vorpijatele: tsensuuriseadusesse kirjutatakse ilmselt säte, et keelata tuleb vaenu õhutamine ka suhtepaarilise vastu. Või üldse paarisolek kui vägivalla allikas.

Tegelikult on diagnoos lihtne: kaasaegne maailm. Eesti häda on liiga kiire astumine normaalsusest “uusnormaalsusesse”, kuskil kümne aastaga, ja see on paljud ühiskondlikku kriisi ennetavad sidemed läbi lõiganud.

See, et paarisuhted ei tööta, ei ole paarisuhete süü. Põhjus on selles, et normaalseid paarisuhteid loov ühiskondlik foon on kadunud – mitte pere ei ole vägivalla allikas, vaid see, et üksteisega arvestamist soodustav peremudel on lõhutud. Ehk siis ebaõnnestunud paarisuhteid loovad nüüd juba katkistest peredest pärit inimesed, kes ise ei tea, mis on normaalne perekond. Ja asi läheb üha hullemaks, sest juurde tuleb uus põlvkond, kes ei tea, kes on vend või õde ning kes ei tea ega tahagi teada, mida tähendab laste saamine ja kasvatamine. Tõelised košmaarid inimsuhetes on alles ees.

Igaüks, kes on pikemalt üksi elanud, teab, kuidas muututakse egoistlikumaks ja mida aeg edasi, seda rohkem – ehk siis kui ellu tuleb keegi teine, on raske temaga enam arvestada, sest elu on seatud iseenda järgi. Ja tänases raha- ja edukultuse ning karjäärimaailmas on neid üksikuid egosid, kes ei taha enda kõrvale kaaslast ega lapsi, aina rohkem.

On teisigi olulisi mõjutajaid. Kes sõidab ühistranspordiga, see teab, et suurem osa sõitvatest inimestest on nutiseadmetes ega märka midagi, mis ümber toimub. Meenub ühe noormehe jutustus, kes üritas meeldiva tüdrukuga silmsidet saada, kuid too oli kogu aeg telefonis ja tema emotsioonid olid suunatud sealsele vestluskaaslasele. Kui tuli peatus, tõusis neiu püsti, läks ukse juurde, märkas siis noormehe pilku, naeratas ja astus maha ning uksed sulgusid. Üks võimalik tutvus jäi sündimata, sest neiul polnud aega noormeest märgata.

Kaasaegsed inimesed elavad suure osa oma ajast internetis, mis tähendab, et infot nad saavad ohtralt, aga elu tegelikud nüansid jäävad nägemata. Veel 20-30 aastat tagasi olid inimesed rohkem elus sees ja kõik õpetas neid teisi inimesi tundma: kohtuvad pilgud, kokkupuuted rahvarikastes kohtades, pealtkuuldud ja -nähtud sündmused… Inimesed lihtsalt nägid reaalset elu paremini ja õppisid teisi tundma ning nendega arvestama.

Tänapäeval õpitakse kõike internetist, isegi tutvuse sobitamist, see aga ei ole sageli realistlik. Lisaks mõjutatakse inimesi ideoloogiliselt: kasvõi seesama sellenädalane uudis, mis väidab, et Eesti on vägivaldsete paarisuhetega maa – see paneb suure osa kogemuseta noortest paarisuhet lausa pelgama. On loodud taust, et paarisuhtest ei saagi midagi head tulla. Ja neid negatiivseid mõjutusi on tohutult.

Kui siis kaks noort (või ka nooremapoolset täiskasvanut) kohtuvad, on nad esiteks täis eelarvamusi suhete kohta, teiseks on neil märgatavalt vähem kogemusi reaalsest näost-näkku tutvumisest ja elust üldse, kui näiteks 1990. aastate inimestel, kelle elu möödus valdavalt otsesuhtluses. Ootused on kõrged, reaalsus jääb lahjaks, tekivad tülid ja siis vaimne vägivald ehk üksteise nüpeldamine sõnadega ning suhe ongi läbi, koos traumaga mõlemale. Ei saa mööda minna sellest, et individuaalsete vabaduste kultuses nõuavad inimesed nüüd endale rohkem ja arvestavad teistega vähem. Egod on saavutanud suured mõõtmed.

Olen ise niiöelda sariahistaja: mul on kombeks vaadata vastutulijatele korraks põgusalt otsa ehk siis märgata teist inimest, ja seda hoolimata tema soost, vanusest või mistahes muust erisusest. Üllatavalt palju on neid, kes väldivad silmsidet ja sellest tekib naljakaid olukordi: tänagi tuli mulle ühes vaiksemas linnaosas vastu naine, kes minu otsevaate peale keeras pea kõrvale ja vaatas midagi üle tänava asuvat. Et mitte olla “ahistaja”, vaatasin minagi kõrvale ja see võis naljakas pilt olla: kaks täiskasvanut vaatavad kohtudes kiiresti kõrvale. Mehed on vastutulijat märkama altimad, naised ei tundu üldse avalikus ruumis võõraste tähelepanu tahtvat, ma pean silmas just heasoovlikku ja uudishimulikku pilku.

Suur roll võõrandumises on koroonapiirangutel, mis mitme aasta vältel lõpetasid suuresti inimeste omavahelise näost-näkku suhtlemise ja see haav on tõenäoliselt suurem, kui me arvata oskamegi.

Me oleme lihtsalt ise üksteisest väga palju eemaldunud ja ma ei mõtle isegi mitte ainult paarisuhteid, vaid ka tutvusi ja sõprust, mida on üha raskem sõlmida. Läänelik maailm kujunebki üha enam üksikute inimeste ja suurte egode maailmaks ning sellest tuleb aina probleeme. Kummaliselt need probleemid aga ideologiseeritakse ja politiseeritakse, mis tegelikult süvendab kriisi veelgi. See, et Läänes enam traditsioonilist lasterikast peret ei austata (selles õpitakse üksteisega arvestama), mehi ja naisi vastandatakse üha enam ja probleeme “lahendatakse” suude sulgemise ehk vihakõneseadustega, viib lihtsalt selle ühiskonnamudeli kokkukukkumiseni. Tulevik on pigem tugevate traditsioonidega ühiskondade päralt, mis traditsioone lammutavas Euroopas lähendab Lääne-Rooma uut langemist ja uusbarbarite võimu.

Jüri Kukk, toimetaja