Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Veiko Vihuri: utoopia ehitamise ning selle luhtumise eest tuleb EL-i liikmesriikidel ränka hinda maksta

-
17.10.2023
Ebardlikku ühiskonda ehitat NSV Liidus ja seda tehakse ka Euroopa Liidus.
© UU

Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kuidas tänase Euroopa Liidus kaob demokraatia kiiresti ja selle asemele astub varjatud totalitarism.

“Demokraatias on tavaks, et võimuerakonnad vahetuvad teatud aja tagant. See on hea selles mõttes, et nii ei muutu riigiaparaat ühe kitsa seltskonna käepikenduseks ja toiduahelaks. Võim paratamatult korrumpeerib.

Probleem tekib siis, kui võimu vahetumine toob kaasa kardinaalse kursimuutuse ühiskonnas, mitte lihtsalt senisest veidi vasakpoolsema või pisut parempoolsema poliitika. Kui Poola Õigus ja Õiglus või Ungari Fidesz peaksid kaotama võimu, üritaksid nende oponendid maha lammutada kõik selle, mida nad on vahepeal üles ehitanud.

Kujutagem ette, et Eestis saab EKRE neljaks aastaks võimule ja hakkab taastama 1992. aasta põhiseaduses ette nähtud riiki. Muude asjade seas tühistatakse nn abieluvõrdsus, kooseluseadus ja vihakõneseadus, taastatakse suuremad peretoetused, peatatakse ideoloogiline rohepööre, immigratsioon saab karmid piirangud, muudetakse varasemat maksupoliitikat jne.

Kuid ühel hetkel saab sinu valitsusaeg otsa ning võimule tulevad oponendid, kes lammutavad vihaselt kõik selle, mida sina ellu viisid.

Paljud Lääne ühiskonnad on tänapäeval äärmiselt lõhestatud. Valimistel võib mõni tegur anda ühele või teisele jõule eelise ning siis tehakse „võitja võtab kõik“ valitsus (nagu tänavu juhtus Eestis), aga ühiskondlikku leppimist ei tule, sest lõhenenud rahval ei ole enam ühtset moraalset ja väärtuselist alust.

Ühtse väärtuselise aluse puudumine teeb mind skeptiliseks demokraatia tuleviku osas. Demokraatia saab efektiivselt toimida ikkagi ühiskondades, mis on põhiküsimustes, ühiskonna alusväärtustes ja üldises kursis ühel meelel, mitte diametraalselt vastandlikel seisukohtadel.

Ja veel üks tähelepanek. Nii Ungaris kui Poolas on üritatud kasutada referendumeid, kuid opositsioon on suutnud need läbi kukutada, kutsudes üles neil mitte osalema (et nõutav kvoorum jääks saavutamata). Ka see näitab, et demokraatia ei tööta enam. Üks osa ühiskonnast keeldub üldse referendumile pandud küsimust otsustama, sest peab seda illegitiimseks vms.

Progressiivid võivad võidutuhinas arvata, et neil õnnestub riik riigi haaval rahvuskonservatiivide vastupanu murda ning et viimaks ei jää Euroopa Liitu enam ühtegi riiki, mis seisaks vastu üleliidulistele poliitikatele. Kuid see mõistusvastastele ideoloogiatele rajatud liit variseb ühel päeval kui kaardimajake – nii nagu juhtus 1991. aastal Nõukogude Liiduga. Küsimus on hinnas, mida iga liikmesriigi ühiskonnal tuleb maksta utoopia ehitamise ning selle luhtumise eest.”