Kes kardab mehelikkust?

Sattusin vaatama Youtube lühiklippi [1], milles ameeriklane Nick Freitas rääkis mõtetest, mis tekkisid tal peale saripedofiil Jack Reynoldsi intervjuu vaatamist. Kurjategija avaldas seal tunnused, mille alusel ta endale ohvreid valis [2].

Rohkem kui lapse enda olek, määras Reynoldsi sõnul lapse perekond, eriti tema isa. Kui isa paistis ohtliku moega, siis hoidis pedofiil lapsest heaga eemale.

Siit paar ideed, jätkas klipi autor. Esiteks, kui me tahame oma lapsi pedofiilide eest kaitsta, siis peaks lapse isa käitumine andma märku, et ta võib lapse pilastaja jaoks ohtlik olla. Teiseks peab lapse isa võtma piisavalt aega, et viibida nähtavalt lapse kõrval ja saata sellega signaal, et see laps on kaitse all.

Kolmandaks on ühiskonda siginenud kuidagi palju inimesi, kes üritavad meie lastega seksuaalsusest rääkida nii, et meie sellest teada ei saaks. Seesama seltskond halvustab ja mõnitab, nagu nad mehelikkust nimetavad, “toksilist maskuliinsust”. Äkki me ei peaks neid inimesi nii väga kuulama, jätkas mees oma mõtet.

Tõesti, meile sisendatakse päevast päeva arusaama, et mehelik käitumine on midagi häbiväärset ja halba. Maalitakse pilt, et mehelikkus tähendab räuskamist, kellegi vihkamist ja põhjendamatut, sihitut vägivaldsust.

See on muidugi teadlik vale. Mehelikkuse mõiste sisaldab kontrollitud vägivaldsust. See tähendab, et tõeline mees on hoolitsev omade ja vajaduse korral armutu vaenlaste vastu. Millegipärast just selline, loomulik ja kaitsev käitumine on mingite varju hoidvate ja väänlevalt perverssete jõudude poolt patuks kuulutatud. Pedofiili intervjuu annab märku, miks see nii on. Nad kardavad mehi. Nad kardavad üle kõige seda, et ninnunännutavate noomimiste asemel tuleb keegi ja nuhtleb neid füüsiliselt.

Meile endale aga mõttekoht, kas tasub ikka tõe pähe võtta kõike, mida väärastunud põhimõtetega massimeedia kuulutab?

Karl Olaf Rääk

Viited:

[1]Be the sort of father predators’ fear.

[2] The Secret To Molesting Children – Jack Reynolds Explains