Täna otsiti riigikogus EKRE algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena lahendusi majanduskriisist väljatulekuks. Avakõnes ütles metsa- ja puidutööstuse liidu juhatuse esimees Jaano Haidla, et tähtis on kodumaist puitu Eestis väärindada.
Haidla: “Mis see liit endast üldse kujutab? Liit loob lisandväärtust siis 2,8 miljardit eurot, eksporti teeb 3 miljardit eurot, maksutulu on peaaegu 800 miljonit ja annab tööd 58 000 inimesele, nii otseselt kui kaudselt. Need töökohad asuvad maapiirkondades, metsa‑ ja puidutööstus on suurim tööandja maapiirkondades.
Võib-olla olulisi numbreid veel. Ühele tihumeetrile puidule anname lisandväärtust 265 eurot. Nii et kui me täna räägime sellest, et Eestis raiemaht on ca 11 miljonit tihumeetrit, siis sealt tuleb ka see lisandväärtus. Nii kui me raiume või töötleme 1 miljoni tihumeetri vähem, on ka 265 miljonit lisandväärtust riigil vähem. Ja et panna konteksti, siis sektori kogumõju Eesti lisandväärtusele on 14,7% ja maksutulust moodustab 8,8%. Metsa‑ ja puidutööstus ise on automatiseeritud ja digitaliseeritud ja pigem suunanäitaja siin ülejäänud tööstusharudele või majandusele.
Aga meil on ka sõlmpunktid, sõlmküsimused, millele tahaks siis täna tähelepanu pöörata. Ja minul on nad jagatud kolme suurde plokki. Üks on investeerimiskindlus, teine on puidu väärindamine ja just kohapealne väärindamine ja kolmas puudutab andmeid.
Jälle, et panna puidutööstus kuidagi konteksti, siis töötleva tööstuse osatähtsus meil majandusest on 15%. Puidutööstus ise otseselt moodustab sellest 30%. Ehk et väga suur osa töötlevast tööstusest tuleb puidutööstusest. Ja kui siin on ka natuke graafikut näha, kuidas see lisandväärtus siis Eestis kokku tuleb. Töötlev tööstus on sellest 15%, ülejäänud kõik väiksemad. Ja see on meie majandusmudel täna.
Aga mis selle pildi juures just meie meelest on valesti või mis häirib ja mis ei lase siis puidutööstusel kas areneda või investeerida, on see, et meil on küll tööstuse arengukava väga hiljuti vastu võetud ja ma arvan, et see on hästi positiivne, aga arengukava iseenesest üksi on ainult dokument. Arengukavale peaks järgneva tegevuskava ja tegevuskavale vastutavad isikud. Täna, niipalju kui mina tean ja minul informatsiooni on, siis majandusministeeriumis tööstuse eest vastutab võib-olla ainult kaks inimest. Nendest kumbki ei vastuta puidutööstuse eest. Ehk küsimus on, milline on meie tööstusstrateegia üldse, sealhulgas puidutööstuse strateegia või pikaajaline plaan või nägemus, kuhu see tööstusharu peaks liikuma.
Ja puidutööstus on meie kohalik tööstusharu, mis tarbib ka kohalikku toorainet. Seesama tooraine tuleb meil iseenda, oma metsadest nii-öelda, Eesti metsadest. Ja see on nii-öelda ressurss, mida me väärindame. Ja tegelikult on küsimus nagu selles, et palju me saame seda siis väärindada. Me saame seda väärindada nii palju, kui meil ressursse on, palju meil on majandusmetsasid. Kui me vaatame nüüd natuke ümber, Eesti ümber ja lähme nii-öelda oma väikesest maast väljapoole, siis Soomes on kaitstavaid metsi ca 13%, majandatavaid 87, Rootsis 13 ja 87, Lätis 14% kaitstavaid metsi ja majandatavaid 86. Meie oleme jõudnud tasemele, et kaitstavaid metsi on 30% ja majandatavaid metsi on 70. Siit tekib nagu küsimus, et mille poole me siis teel oleme. Tööstusharuna on meil raske aru saada, kas tulevikus on see proportsioon niimoodi, et majandatavaid metsi on 30 ja kaitstavaid 70, sest täna tundub see kuidagi sinna suunas minevat. Ja millised on pidurdusmehhanismid, kas keegi on teinud arvutusi, milline on see mõju majandusele, sotsiaalmajandusele? Meile tundub, et ei ole. Ja nii-öelda kaitsealuste metsade osa kasvab mühinal. Siit tekib jälle küsimus, et kas meie nii-öelda looduslik mitmekesisus on palju viletsam kui täna Lätis, Rootsis, Soomes. Ei ole. Ma olen Lätis käinud väga palju, seal on elurikkust ka väga palju. Ma ei ütleks, et Eestis seda vähem on. Nii et siin on väga suur mõttekoht. Ehk kui me tahame hoida puidutööstust, peab puidutööstusel olema ka sisend ja sisend tuleb meie oma metsadest.
On veel piiranguid muidugi, mis piiravad tööstuse tegevust, on aastaajad. Eestis on teada, Eestis on neli aastaaega: talv, kevad, suvi, sügis. Mingi osa sellest aastast on märg, kus ressursi kättesaadavus on nagunii raske ja metsasid ei majandata. Aga me oleme siia lisaks leidnud ka, et maailmas ainukestena peaksime me pidama linnurahu. Ma arvan, et see on tore algatus. Tundub, et linnud siis pesitsevad Eestis ja Lätis ja mujal nad hästi ei pesitse. Ju ta siis nii on. Aga need on meie valikud ja valikuid me teeme ise.
Puidu väärindamisest. Puidu väärindamisega on nüüd selline lugu, et me peaksime kogu selle puidu, mis meil tekib, peaksime me Eestis ise ära väärindama. Me peaksime teda võimalikult vähe müüma ka ilma väärindamata välja. Ja kui te nüüd vaatate olemasolevat slaidi – ma ei tea, kui hästi see sealt ülevalt näha on –, siis peale sõda, mis meid ümbritseb, peale sanktsioone, mis meid ümbritseb, oleme me saanud ja jäänud tegelikult Skandinaavia tagataskuks. Ehk et need puiduhinnatasemed, mis täna on Soomes ja Rootsis sisemaiselt, need meie sadamates on kaks korda kõrgemad. Ehk et tööstust siia luua on ääretult raske, kui siit käivad üle tõmbetuuled.
Millised võiksid olla lahendused? Olen palju kuulnud seda nii-öelda riigivalitsejate suust, et väärindame rohkem, hakkame väärindama. Aga ma arvan, et eeskujuks võiks olla siin RMK. Täna me müüme kuskil 20% RMK ümarpuust väärindamata välja. Kas me tõesti peame seda tegema või õnnestub see väärindada sisemaiselt? Ma arvan, et siin on väga suur mõttekoht. Ma arvan, et see on üks teine selline suur asjaolu, mis võiks anda metsa‑ ja puidutööstusele kindlustunnet ja investeerimisjulgust, et me eestimaise puidu saame väärindada Eestis ja vähemalt selle osa, mis tekib riigisektorist.
Andmed korda. Andmetega on nüüd selline lugu, et pahatihti me kuuleme, et kas see puidutagavara on nüüd selline, kas raie on nüüd selline. Nende numbrite üle vaieldakse küll nii‑ ja naapidi. Ometigi me oleme digiriik, me tahame pidada ennast digiriigiks, eeskujuks kõigile. Aga me vaidleme andmete üle, mis on justkui väga, mis peaksid olema loomulikud. Ehk et kui suur on Eesti riigi puidutagavara? See peaks olema esimene ülesanne, teada, palju mul sahvris midagi on. Kui palju sellest tagavarast ära mädaneb igal aastal? Palju jääb selle tõttu kasutamata, et ta läheb lihtsalt raisku? Võiks olla ülevaade. Palju teda tuleb juurde ja palju on teda siis võimalik anda tööstusele väärindamiseks? Ma arvan, et see oleks üks oluline investeeringukoht ka riigil, et need andmed teha korda. Me oleme siin metsa‑ ja puidutööstuse sektorina igati valmis aitama, sellel teemal kaasa lööma. Kindlasti saab sinna teadlasi kaasata, aga üks hetk lõpuks tahaks saada selgust. Sest andmed tänapäeval on kõige alus, ka investeeringute alus, toimetamise alus. Ja sealt justkui kõik hakkab pihta.
Seega meil on täna kolm põhifookust. See tööstusharu peab saama investeerimiskindluse ehk et peab olema teada, kui suur on ressursi saadavus, palju on majandatavaid metsi, palju on kaitsealuseid metsi mitte ainult täna, vaid ka pikas tulevikus. Me peaksime oma puidu väärindama Eestis, andma siin sellele lisandväärtuse, ja tegema andmed korda.”