Täna oli EKRE algatusel riigikogu saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutusel majandusolukord Eestis. Avaldame fraktsiooni liikme Rain Epleri kõne, keskendudes selles energeetika teemale.
“Mina keskendun oma ettekandes täna energeetikale ja sellele, mida Eesti võiks ja peaks tegema tulevikku vaatavalt. Ma sel nädalal oma ettekannet ette valmistades mõtlesin, et ma püüan rääkida rohkem energeetikast ja energeetikapoliitikast ja vähem keskenduda üldistele poliitilistele seisukohtadele, kuigi kahtlemata on need asjad ääri-veeri üksteisega seotud.
Mõned faktid on hea üle korrata, enne kui asja juurde minna. Eesti tarbimine täna on circa 8,5 teravatt-tundi aastas, elektrist räägin siin. 8,5 teravatt-tundi aastas. Ja nii nagu mujal maailmas, nii ka Eestis kõik tulevikku vaatavad prognoosid ennustavad elektritarbimise kasvu, millega peab loomulikult ka tootmise kasv kaasas käima. Ja eks sellel ole lihtne põhjus, sest nii kodumajapidamistes, aga veel rohkem ettevõtluses, tööstuses liigutakse selle poole, et peamiseks energiaallikaks erinevate masinate käivitamisel on elekter.
2021. aasta seisuga oli installeeritud tootmisvõimsusi Eestis 2360 megavatti, sellest juhitavaid circa 1700. Ja siis omakorda sellest 1700-st 1355 megavatti elektrijaamad ja 350 megavatti koostootmisjaamad. Lisaks oli installeeritud 335 megavatti päikesest elektri tootmise võimsusi ja 310 megavatti tuulest, pisut ka hüdrot.
Ja meil on ühendused: kaks 1000-megavatist ühendust Soomega, EstLinkid. Ja selline 900-megavatine ühendus, või õieti on neid ühendusi kolm, Lätiga. Kui me seda võrdleme meie tiputarbimisega, mis on seal 1600 ja natuke üle megavatt/tundi – see jõuab tavaliselt kätte külmal talvepäeval, kui tuul ei puhu ja päikeseenergiat sellel ajal ka ei toodeta –, ja kui me võrdleme seda sellega, et juhitavaid võimsus on meil 1700 megavatti, ja meenutame, et üks nendest juhitavatest võimsustest on 300-megavatine Auvere jaam, mis tihti on remondis – sellel peatun pisut hiljem –, siis, kui me sellest 1700-st juhitavast võimsusest 300 maha võtame, siis me kohe näeme, et me oma tiputarbimist ei suuda katta. Ja sellel hetkel paraku ka ühendused meid kuigivõrd ei aita, sest need riigid, kes meid aidata saaksid, on meie lähipiirkonnas. Ja kui meie ilmastikuolud on sellised, et tuul ei puhu ja päikest ei ole ega, siis on naabritel suhteliselt sama seis ja nendel endal on elektriga kitsas.
Ehk selle jutu kokkuvõte on, et me oleme Eestis jõudnud olukorda, kus me mitte isegi kriisisituatsioonis, vaid, ütleme, sellises igal talvel kätte jõudvas suure tarbimise momendil ei suuda ise enda elektrit tagada.
Ja miks me oleme siia jõudnud? Ma arvan, see retrospektiiv on oluline, enne kui minna perspektiivide juurde. Minu hinnangul me oleme siia jõudnud seetõttu, et pika aja jooksul on tehtud valesid otsuseid ja on jäetud tegemata otsuseid, mida pidanuks tegema. Mõned konkreetsed näited siia. Algan pihta põlevkivist. Selle energiaallika ideoloogilistest põhjustest lähtuv vaenamine on loonud negatiivse fooni kogu põlevkivisektorile, ja mitte ainult elektri tootmise mõttes, vaid me näeme, et ka põlevkivikeemiale.
Ilmselgelt on olnud meie tegevus Euroopa Liidu suunal ebapiisav tõestamaks, et meil on võimalik ja meil on ka vajalik, arvestades meie geograafilist asukohta, omamaise ressursiga tegelikult panustada energiajulgeolekusse nii Eestis kui lähiregioonis. Selle juures on lähiminevikus, see on natuke vähem kui 10 aastat tagasi, kui Elering isegi kuulutas välja hanke, et leida lahendus sageduse hoidmisele elektrivõrgus. See muutub aktuaalseks siis, kui me Venemaa elektrivõrgust ennast lahti ühendame. Kuulutati välja, paraku see hange tühistati. Ja Elering otsustas minna selle lahenduse peale, et ehitada ise gaasil töötavad sünkroonkompensaatorid. Gaas teatavasti tuleb meile mujalt. Kui lahenduseks oleks olnud Kirde-Eestis asuvad Eesti Energia võimsused, siis oleks seal saanud lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks oleks sageduse hoidmise kulu olnud sellisel juhul võimalik suunata Eesti energiavõimsuste töös hoidmisesse ja meil oleks olnud ka tootmisvõimsus sellega koos.
Peab ütlema, et Auvere jaama ehitamine, mis iseenesest oli õige otsus, seal selline vale alamotsus oli see, et need, kes seda tol ajal ehitasid, ei kuulanud meie teadlasi. Aga meil põlevkiviga seotud teadus on olnud ajalooliselt väga heal tasemel. Paraku tehnoloogilise valiku osas tehti viga. Tegelikult, nagu nüüd on selgunud, miks Auvere tihti remondis on, et kivisöejaama niimoodi üks ühele otse ei saa põlevkivielektri tootmiseks kasutada. Ühtpidi nagu väike tehnoloogiline otsus, aga selle mõjusid me näeme siiamaani.
Ja päris hiljuti, eks ole, juba oli siin enne juttu õlitehase ehituse seiskamisest. Ma arvan, see on mõnes mõttes väike probleem. Ma arvan, et detailplaneeringuga seotud küsimused lahendatakse ära ja õlitehast ehitatakse edasi. Suurem probleem sellega seotult on see, mida nüüd Kliimaministeerium on asunud tegema igasuguste ressursitasude ja põlevkiviõli tootmise maksustamise ideedega, mis on siia saali juba toodud. See paneb mind küll küsima, et kas isegi juhul, kui põlevkivitehas valmis ehitatakse, kas ta tulenevalt Kliimaministeeriumi tegevusest ka maailmaturul konkurentsis on.
Ja välisühendused, ma ütleksin, on ehitatud vales järjekorras. Selgelt oleks pidanud raha panema Estlink 3 ehitamisele enne, kui ehitada kolmas ühendus Lätiga. Sest et defitsiit meist lõunas on veelgi suurem. Kui me ise ehitame sinna piisavalt jämedad kaablid, siis see defitsiit paratamatult kandub meile üle ja sellepärast me näeme neid energiahindade väga suuri, drastilisi erinevusi näiteks meie ja Soome vahel. Paraku meie kahjuks. Ja ühendustega muidugi on veel see, et kriisid on näidanud ka hiljaaegu, et ega rahvaste sõprus kriisis ei tööta. Küll need kaablid kinni pannakse, kui iseendal puudu jääb.
Ja situatsioonikirjelduse kokkuvõtteks: nädal tagasi ütles Eleringi juht Kalle Kilk “Esimeses stuudios” sellised sõnad: “See on kuidagi levinud müüt, et meil juhitavat elektrivõimsust on vähe, ja kohe, kui välisühendused kaovad ära, siis olemegi pimedas. Täiesti kindlasti mitte.” Vaatasin täna hommikul möödunud aasta statistikat, mis puudutab riikide elektrieksporti ja -importi. Selgelt kõik kolm Balti riiki on importijad. Eesti impordib kusagil 0,8 teravatt-tundi, mis on natuke vähem kui 10% meie aastasest tarbimisest. Läti 2,3 teravatt-tundi, Leedu 8,7 teravatt-tundi. Kokku ligi 12 teravatt-tundi, mis on poolteist Eesti aastast tarbimist. Rääkida juttu, et küll meil on kõik hästi, isegi kui ühendused katkevad – tegelikult see jutt ei vasta tõele.
See on nüüd see baas, see on olukord, kus me täna oleme. Nüüd ma lähen plaanide juurde. Ja plaanid ma võtan kokku üsna lühidalt. Ma tõin välja mõned tsitaadid Vabariigi Valitsuse ja Kliimaministeeriumi lehekülgedelt. Vabariigi Valitsuse lehel öeldakse: “Käesolevas energiakriisis…” Vaadake, huvitav, nad ütlevad, et on käesolev energiakriis, samal ajal Eleringi juht ütleb, et kõik on hästi. “Käesolevas energiakriisis peame tegema otsustavaid samme, et tõsta taastuvenergia osakaalu ja kiirendada sellega seonduvat asjaajamist. Riigikantselei juurde moodustati juhtrühm ja juhtrühmas otsustati keskenduda tuuleenergia eelisarendusalade leidmisele ja loamenetluste kiirendamisele.” Ja Kliimaministeeriumi lehelt tuleb sellele lisa: “Arvestades Eesti elektritootmises toimunud kiireid muutuseid, on iseäranis suur vajadus uue taastuvenergia järele just elektritootmise sektoris. 2030. aastaks peab taastuvelektri tootmismaht ulatuma riigi elektri lõpptarbimise tasemele.”
No ja siin me nüüd oleme. Loosungid on välja hõigatud, aga on terve rida asju, millest ei taheta rääkida. Tegelikult me võiksime sellest rääkida ja me peaksime sellest rääkima ja me peaksime sellest rääkima mitte niimoodi koalitsiooni ja opositsiooni rindejoont mööda, vaid siin võiks küll võtta sellise laiapindse ja konstruktiivse arutelu suunaks.
Ma kõigepealt alustan sellest müüdist, et taastuvelekter on odav. Sinna juurde veel tihti lisatakse, et päike ja tuul on ju tasuta. Vastab tõele. Aga need masinad, mis päikesest ja tuulest selle energia meie jaoks kasutatavaks muudavad, need ei ole tasuta. Vaatasin Eurostati andmeid, ikka selleks, et tugineda kõiges ametlikele allikatele. Ja Eurostati andmetest tuleb väga selgelt välja: mida suurem on installeeritud tuule- ja päikeseenergia tootmisvõimsuste osakaal riigi tootmisvõimsuste portfellis, seda kallim on riigis elektri hind. Kusjuures selles statistikas võib olla veel, kuidas ma ütlen, tuult ja päikest soodsamas valguses näitav viga, sest tihti subsiidiumid ei kajastu elektri hinnas ja ka investeeringud elektrivõrku, mis on vaja teha, kui taastuvenergia osakaal seal kasvab, ei kajastu. Need kaetakse maksurahaga. Kui ka need arvestada elektri hinda sisse, siis kindlasti see trendijoon või see korrelatsiooni diagramm muutub veel kahjulikumaks tuule ja päikeseenergia suhtes.
Nüüd asi, mida meie loosungite juures veel ei räägita, on ikkagi baasvõimsused. Jälle triviaalsus, aga tasub korrata, et päike ei paista kogu aeg ja tuul ka ei puhu kogu aeg ja seetõttu on meil vaja lahendusi, et tuled põlemas ja tööstus käimas hoida ka sellistel perioodidel, kui taastuvenergiat puudu on.
Palju räägitakse salvestusest. See on selline tehnoutoopia. Täna tegelikult tõsiselt võetavaid salvestuslahendusi, kui välja arvata hüdrosalvestid, aga see on seotud jällegi riikide geograafiaga. Kui me võtame Norra näiteks, eks ole, siis seal reservuaarid täituvad veega, võib jällegi öelda, tasuta. Eks sealtki energia kättesaamine on kuluga seotud, aga siiski. Nii et tegelikult salvestust ei ole ja see tähendab, et tuleb ehitada ja ülal pidada kaht süsteemi. Seesama tiputarbimise hetk, millest ma rääkisin näitena, et kui tuult ja päikest ei ole, siis paned mingi muu tootmisvõimsuse käima. See omakorda tähendab, et seda dubleerivat süsteemi ei kasutata maksimaalse efektiivsusega, mis muudab selle veelgi kallimaks. Sa käivitad teda ainult vahel ja siis sa koormad ta jälle alla. Ja see tähendabki, et elekter on väga kallis.
Ja ma ütlen, et mõnes mõttes olgu nii. Kui me demokraatlikus riigis olemegi rahvalt saadud mandaadi, et olgu elekter kallis, sest me tahame nii maailma päästmise või mis muul eesmärgil. Mina ise olen sellele vastu, aga ütleme hüpoteetiliselt, et otsustatakse nii. Aga siis meil ikkagi peaks olema väga selge otsus, millised need juhitavat baasvõimsused siis on, kui me hakkame massiivselt tootma suures mahus energiat tuulest ja päikesest. Sellest meil täna tuule edendamise diskussioonis ei räägita.
Kiiresti toon siia kõrvale Saksamaa näite, me võiksime õppida teiste vigadest. Saksamaa on paarikümne aastaga oma installeeritud tootmisvõimsused kahekordistanud. Ja väga suur osa on nendel tuult ja päikest. Aga neil on Euroopa kalleim elektri hind ja tegelikult, kui Vene gaas kadus, siis sai selgeks, et taastuvenergia muinasjutul ei ole õnnelikku lõppu. Sakslaste puhul üks tähelepanuväärne asi siiski on ja see eristab neid meist: nad on rikkad. Nad on rikkad ja tegelikult on päris muljet avaldav see, et kui venelane keeras gaasi kinni, siis sakslased suutsid poole aastaga töötava LNG-terminali püsti panna ja endale gaasi hakata tooma. Jube kallis, aga neil on see võimekus. Meil sellist võimekust, kui me vigu teeme, ma kahtlen, kas on.
Jälle asi veel, mis meil ei räägita: elektrivõrk on ehitatud niimoodi, et Kirde-Eestist jõuaks elekter Võrumaale ja Sõrve säärde. Kui me läheme hajusa ja kõikuva selles mõttes, et ilmastikust sõltuva elektritootmise peale, siis me peame tegema väga suuri investeeringuid elektrivõrku. Ma olen püüdnud neid numbreid küsida väga erinevatest kohtadest. Vastuseid ma ei saa, öeldakse, et tõesti see on suur investeering.
Ja viimasena, ma ütleksin, et üks oluline seda energiadiskussiooni mõjutav asjaolu on ühiskondlik-poliitiline õhkkond. Paraku see lääneriikides valitsev roheideoloogia toob kaasa selle, et näiteks isegi kui tuumaenergeetika eestkõnelejad räägivad tuumaenergeetika headusest, siis nad kas algusesse või lõppu alati ütlevad: aga tuult ja päikest on ka vaja. Ja sama teevad, tuleb inimene tehnikaülikoolist, väga hästi kursis sellega, kuidas põlevkivist võimalikult puhtalt energiat toota, aga ütleb, aga kindlasti on tuule- ja päikeseenergeetikat ka vaja. Ja see tekitab ühiskonnas mulje, et kindlasti on vaja.
Mina ütleksin, et kui energeetiliselt on üks teisest kordi või kümneid kordi tasuvam, energeetilises mõttes tasuvam, ehk et sa paned ühe ühiku energiat sisse ja saad palju rohkem energiat tagasi, siis see, et administratiivselt on praegu tehtud nii, et rahaliselt on vastupidi – see ei saa kaua kesta. Meil on ikkagi vaja kasutada energiaallikaid, mis meile piisavalt tulu annavad energeetilises mõttes.
Kui me toome siia juurde selle, milline on mineraalide vajadus nii tootmise poole peal, et tuule ja päikese abil tootmise võimsusi rajada, või ka tarbimise poole peal – see muinasjutt sellest, et kõik hakkavad elektriautodega sõitma. Aega on, ma ei hakka siin numbreid tooma, aga Rahvusvahelise Energiaagentuuri lehelt on see väga lihtsalt leitav. Need on tõesti sellised kordsed, see materjalide vajadus kasvab nii suurelt, et kaevandamise ja rafineerimise maht peab kasvama tohutult ja see kõik on fossiilsel kütusel põhinev. See tähendab seda, et jutt sellest, kuidas me päästame maailma, võib-olla siin installeerides tuulegeneraatoreid ja sõites elektriautodega ja tehes kõike vähem, et siis me vähendame CO2 heidet globaalselt – see kindlasti tõuseb just tulenevalt nendest kaevandusmahtudest.
Ma tarbimise poole pealt ütlen veel üht. See autode hulk per inimene on tegelikult kasvutrendis olnud. Kui me nüüd võtame Norra, kes on see imelaps, kus küll ostetakse palju elektriautosid. Jah, rikkam osa ühiskonnast ostab elektriautosid endale kolmandaks autoks, näiteks et mingeid linna vahel sõite teha ja nii edasi. See ei ole mingi asendus, mida ostetakse. Raha on, ostetakse juurde. Pluss subsiidiumid toetavad ka tarbimispoolel neid inimesi, kellel juba endal raha piisavalt on.
Eestil tegelikult minu arust on kaks valikut. Minna selle üleilmse hüsteerilise ideoloogiaga kaasa, ehitada ennaktempos tuuleparke, päikeseparke. Ja siis kümmekonna aasta pärast taibata, et raha on otsas ja elektrit ka ei ole. Ja tõdeda, et tegelikult pidanuks õppima teiste vigadest ja arvestama sellega, mis meil endal olemas on. Viitan siin põlevkivile.
Ja ma usun, et nende valeotsuste tulemusena lõpuks ongi madal elektri hind meil, sellepärast, et tarbimine on väga madalale langenud. Tootmisettevõtted on tootmise lõpetanud, suur hulk inimesi on ära kolinud ja me olemegi muutnud selliseks roheliseks nukraks ääremaaks, kus seda elektrit eriti ei kulugi. Ja siis teda sealt Soome kaablist tilgub, nii palju kui siin muuseumis pannakse tulesid põlema, kui Saksa turistid külla tulevad, vaatama, kuidas rohelised inimesed Eestis elavad.
Ja teine võimalus on ka tegelikult: arvestades seda, et pikkade aastate jooksul on jäänud palju asju tegemata, siis, noh, ütleme, võtta veel aasta või poolteist, et asjad läbi kaaluda. See ei ole nii dramaatiline. Ja minu arust me peaksime võtma aja ja tegema sellise laiapindse plaani. Ja see plaan peaks katma järgmised valdkonnad. Milline siis on 10 kuni 15 aasta pärast meie energiatootmise portfell, ja sealt edasi, millisest allikast energiat tootvad ja ilmastikust sõltumatud energiatootmisvõimsused meil olemas on, ja seda mahus, mis vastab meie tiputarbimisele nendel prognoosiaastatel. Milline on meie elektrivõrk, kuidas see toetab Eesti majanduse ja ma ütleksin, eriti kõrge lisandväärtusega majandusharude arengut ja õitsengut, ja millised on välisühendused.
Ja kui need otsused saab tehtud, siis saab teha järgmise taseme otsuseid ja luua raamistiku, et vabalt saaksid ilma subsiidiumiteta tegutseda need, kes tahavad mingeid muid, alternatiivseid variante kaaluda.
Kiire otsusena võiks täna tegelikult välja öelda selle, et tulevikuvisioon lõpuks lähtugu millest iganes, kas sellest meretuulest, põlevkivist või tuumaenergeetikast, aga minu arust selle võiks ausalt täna välja öelda, et järgmised 10–15 aastat ei ole meil tegelikult muud reaalselt toimivat lahendust, kui see peab lähtuma põlevkivi baasil toodetud energiast.