26.10.2023
Jaak Madison.
Peame panustama elanikkonna kaitsesse, kuna meie suurim vara on meie inimesed, sest alla miljoni eestlase, kes siin Maarjamaal elavad, on maailma kontekstis vaid pisike tilgake ookeanis, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison (EKRE).
Sõda on õudne ja me kõik loodame, et sõda ei jõua enam kunagi Eesti pinnale. Paraku jääb unistustest, lootustest ja headest soovidest väheks, kuna ajalooline paratamatus ei anna naiivseteks lootusteks suurt alust. Eestist on üle käinud liiga palju sõdu ja konflikte, mille tõttu uskuda igavest rahu meie maalapil kõlbab ehk heasüdamlikel väikelastel.
Eesti on kolme dekaadi vältel tugevdanud oma liitlassuhteid. Me oleme NATO liikmed. Rahvusvaheliselt ei ole me kehvas seisus hoolimata isegi peaminister Kaja Kallase idavedude skandaalist. Kuid ainult head liitlassuhted ja NATO liikmelisus ei anna meile garantiid, et me ei pea enam kunagi ise oma riiki ja rahvast kaitsma. See ei anna garantiid, et meie lapsed ja kogu ühiskond saaks turvaliselt elada. Selle tagamiseks peame me eelkõige ise töötama, investeerima ja valmistuma, et reaalse ohu korral me suudaksime esiteks ellu jääda ning seejärel elusana ka võidelda.
Mitte ühegi ameeriklase, sakslase või prantslase südameasi ei ole ega peagi olema Eesti eksistents, vaid see peab olema ennekõike meie enda asi. Seejärel saame alles loota, et meil oleks abistajaid liitlaste näol.
Suurim probleem ongi just nimelt ellujäämine. Venemaa agressioon Ukraina vastu tuletas lihtsalt meelde, et elanikkonna kaitseks on vaja esiteks teavitussüsteeme ehk sireene ning seejärel kohti, kuhu varjuda, kui tulemas on rünnak. Kas meil on neid? Muidugi mitte.
Nüüd küll arendatakse projekti, et üles seada teavitussireenid suurematesse keskustesse, kuid kus varem oldi? Reformierakond on olnud niivõrd suur ullike, et pidas Venemaad toredaks naabriks, kes mingit ohtu enam kunagi ei kujuta. Või on siin hoopis mingid teised palju inetumad põhjused?
Sama lugu on meie varjenditega ja varjumiskohtadega. Peale Ukraina sõja puhkemist märgistati kleepsudega üle Eesti varjumiskohti. Tore on see küll, kuid varjumiskohad pole esiteks varjendid ning teiseks on neid inetult vähe. Riik peab kiiresti ja palju investeerima varjendite ehitamisse ja vanade varjendite renoveerimisse. See aga maksab, kuid omariiklus maksabki ja see polegi odav.
Riigikaitse on kallis ja olen täiesti nõus, et meie geopoliitilist asukohta, mitte just kaunist ajalugu ja kogemusi arvestades peamegi panustama kordades rohkem oma julgeolekusse, kui seda peab tegema Andorra või Malta. Samuti peame panustama elanikkonna kaitsesse, kuna meie suurim vara on meie inimesed, sest alla miljoni eestlase, kes siin Maarjamaal elavad, on maailma kontekstis vaid pisike tilgake ookeanis.
Mis on valitsuse prioriteet? Kindlasti mitte elanikkonnakaitse, sest nelja aasta peale ei leitud vajaminevast 198 miljonit eurost mitte ühtki senti, et renoveerida olemasolevaid varjendeid ja rajada uusi.
See oleks tähendanud ca 50 miljonit eurot aastas. Kas Reformierakond teab midagi, mida ülejäänud ei tea? Kas Venemaa ei kujutagi enam meile ohtu või siis on Reformierakond nii küüniline, et Eesti tsiviilelanike elud on nende jaoks nagu küünemust?
Mida üldse teevad valitsuses Reformierakonna puudlid sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200? Siseminister Lauri Läänemetsale sobib lihtsalt olla minister, teades, et elanikkonnakaitse on olematu ning Reformierakond tõmbas kolinal vee peale plaanile parandada kolmekümne aasta vigu ja tegevusetust? Arusaadav, et paljudele meeldib vaid sinekuur, mitte reaalsed tulemused, mille saavutamiseks valijad on mandaadi andnud, aga kahju on vaid sellest, et sellise saamatu riigijuhtimise hinnaks võivad olla tuhanded inimelud ja purustatud riik.
Jaak Madison