27.10.2023
Kaja Kallas
Üks inimene kirjutas sotsiaalmeedias oma hiljutisest klassikokkutulekust, kus klassikaaslaste ja -juhatajaga vesteldi muuseas ühest tagakiusatud õpilasest, kes oli pärit asotsiaalsest perest ja seetõttu ärapõlatu. Postitaja sõnul rabas teda see, et klassikaaslased rääkisid kunagisest koolikiusamisest nagu oleksid nemad olnud sellest eemal. “Seda tüdrukut kiusasid praktiliselt kõik, kes rohkem, kes vähem, aga nüüd olid kõik ühtäkki õiged! Tahtsin karjuma hakata,” väitis inimene.
See juhtum iseloomustab tegelikult suurt osa ühiskonnast. Kui jälgida sotsiaalmeediat, siis sinna postitatakse aforisme murtud südametest ja reetmisest, aga mis roll on neis elu vingerpussides postitajal endal olnud?
Kõige hullemini aga väljendub see “mina olen hea”-mentaliteet poliitikas, kus mitmed maailmavaatelised jõud on endast “valguse jõu” narratiivi kujundanud. Heaks näiteks on praegune peaminister Kaja Kallas, kes tundub tõsimeeli ennast inglina ette kujutavat. Vähe sellest et ta ei võta peaministrina vastutust ühegi tema haldusalal juhtuva ebaõnnestumise ja eksimuse eest ning valetas kogu rahvale maksutõusude osas, ta loob pilti sellest, kuidas tema on headuse kehastus ja kõik teised teevad halba. Samas kui keegi, olgu see Riigikogu saadik või ajakirjanik teda valusalt kriitikaga puudutab, järgneb maolik kiire salvamine. Rääkimata nartsissismist a la “Ma olen ümbritsetud maailma liidritest, kes kõik tahavad minuga juttu vesta.”
Hiljuti teatas Riigikogu saadik Karmen Joller, et ta pöörduvat oma “hea maine” taastamiseks kohtusse. Ta võib seda teha, see on iga kodaniku õigus, aga mis “heast mainest” ta räägib, kui on ise kriisiaegadel paistnud silma väga reljeefsete ja paljusid solvavate ütlustega? Hea maine võib tal olla oma toetajate ringkondades, aga mitte üldrahvalikult – sellest on asi küll väga kaugel.
“Valguse jõu” mainet kujundavad endast Eesti liberaalsed ja vasakpoolsed poliitilised jõud. Sotsiaalmeedias on öeldud, et EKRE-l on sellepoolest hea, et tema on ära demoniseeritud ja ei pea vähemalt sallivust mängima – teised erakonnad aga peavad nägema vaeva, et oma üdini ulatuv sallimatus kuidagi ära peita.
Niinimetatud valguse jõud on oma eesmärkide saavutamiseks võtnud enda monopoliks kellegi kaitsmise, olgu selleks siis naised, homod, migrandid või veel keegi. Paraku kumab sealtki sallimatus igati läbi. Suvisel homoparaadil kanti avalikult loosungit, mis lubas abielu ära rüvetada ning noorsotside homomiitingud on olnud varjamatult agressiivsed, rääkimata rohetüdrukust, kes läks vikerkaarelipuga konservatiivide koosolekule, et “vaadata, kuidas nood reageerivad”. Radikaalne naisõiguslus on üliagressiivne meeste suhtes, otsides “toksilist maskuliinsust” igalt poolt, “palgalõhest” kuni “vägivaldsete paarisuheteni”, jne.
“Vihakõneseadus” on igal juhul sõnavabaduse piiramine, kuid vaadates, kes on selle algatajad, siis selleks ongi need “valguse jõud”, kes ei taha sugugi kedagi kaitsta, vaid vajavad relva teisitimõtlejate vastu. See ongi Eesti ühiskonnas üks hirmsamaid kohti, kus osa ühiskonnast arvab, et nemad ei solva kunagi kedagi, ei ütle halvasti, ei õhuta viha, ei tekita pingeid ega konflikte. Selliseid ingleid ei saa ühiskonnas lihtsalt olla. Kuigi üksvahe tehti perevägivald rahvuskonservatiivide niiöelda pärispatuks, on reaalsus, see, et naistevastasel vägivallal pole erakondlikku tausta, vägivaldsed on olnud ka reformarid ja sotsid või nende toetajad.
“Vihased ja vaenulikud” on praktiliselt kõik, ka inimõiguste keskus, LGBT, eriti aga radikaalfeministid, ainult et vaenukõneseadusesse tahetakse kirjutada märksõnad, mis viitaksid konservatiividele. Eriline “frukt” on olnud Eesti 200, kes poliitikasse tulles kujundas endast eriti uue ja puhta jõu narratiivi, kuid võimule pääsenuna on oma maine arvukate skandaalidega sisuliselt hävitanud. Mis puutub konservatiividesse, siis nemad on tsensuuriseaduse vastu seetõttu, et see ON sõnavabaduse piiramine.
Kui vaadata hetkepoliitikat, näiteks Kaja Kallast, Jürgen Ligit, Valdo Randperet, Juku-Kalle Raidi ja veel paljusid võimuleeri poliitikuid, siis viha ja vaen oponentide vastu paistavad väga hästi silma, ainult et ise nad usuvad, et see olevat õiglustunne. Paraku iga sõna nende suust külvab vaenu kellegi suhtes ja ühiskonna allakäik on nende süü, sest ise nad arvavad, et teevad head. Siiski ei ole nad inglid, vaid on pigem langenud inglid ning nende “valguse jõud” teeb väga haiget.
Uued Uudised