Sinise Äratuse liige: ärgem laskem end eksitada!

Ma olen hajameelne inimene. Kui mul palutakse midagi teha, vastan enamasti jaatavalt, siis aga jätkan oma tööga. Kui see valmis saab, on vastvõetud kohustus juba peast kadunud, kuskil sahtlis koos paljude teistega. Sellest sassis sahtlist käin siis vabal hetkel võtmas ja täitmas, aga alati on tunne, et sahtel täitub kiiremini, kui ma seda teenindada jõuan.

Vanad asjad on jäänud sahtli põhja, kaugemasse nurka. Uued asjad tulevad peale. Neid uusi on lihtsam üles leida ja võtta.

Uusi asju on sahtlist kergem leida.

Inimese pea ei ole prügikast ja sahtel ei ole põhjatu. Seda on võimalik ummistada, loopides sellesse järelejätmatult uut infot. Et info on meile neil päevil kättesaadavam kui kunagi varem, on oht sattuda ruumipuuduse tõttu päevakajatsüklisse: mis juhtus täna? Elame viha eravestlustes ja sotsiaalmeedias välja (sest Eestis toimuv vihastab). Möödas, unustatud. Järgmisel päeval seesama kuni lõpmatuseni.

Meedial on lihtne panna meid elama päev korraga – iga päev juhtub ilmas uut ja huvitavat, puhkeb konflikt või skandaal. Me ei saa aga igavesti ainult päevasündmustele reageerida. Vaja on ehitada tulevikku – ja visiooni kujundamiseks ning plaanide seadmiseks peab olema kogemust, peab vaatama kaugemale tagasi. Ajaloolised hetked tuleb talletada, et oleks, millest õppida.

Seejuures tuleb aga meeles hoida, et ajalugu on ka see, mis on toimunud meie eluajal. Kõige-kõigemaid sündmusi mäletatakse põlvkondade kaupa, aga igapäevase uudistevoo tagajärg on kuude ja mõne aasta taguse mineviku hägustumine. See on koht, kus meedial on võimalik meid hea tahtmise korral eksitada. Just siin tuleb meie sahtli kaugemas nurgas sorida ja vähegi väärtuslikum korrastatud arhiivi panna. Õppigem niisiis ka lähemast minevikust!

Ärgem laskem end eksitada Palestiina-Iisraeli konfliktil – kuigi see kujutab Euroopale järjekordset väljakutset (kas suudame teha südame kõvaks ja öelda ei sõjapõgenikele, keda me ei suuda teenindada ja keda isegi Egiptus ei taha?), on endiselt käiva Vene-Ukraina sõja tulemusel Eesti rahvuslikule sõltumatusele kordades suurem mõju. Hoiame kogu tähelepanu ja toetuse Ukrainal ning manitseme oma Lääne sõpru Kaja Kallase halva eeskuju kiuste sedasama tegema.

Kui valitsus ähvardab rahvast jätkusuutmatu bürokraatiaaparaadi ülalpidamise ja võõraste toetamise nimel meie arvelt uute maksutõusudega, hoidkem meeles, et terve suur maksupakett võeti vastu juba suvel – meie inimeste ja meie ettevõtluse päästmiseks tuleb ka see tagasi pöörata.

Kui inimesed väsivad Riigikogu EKRE fraktsiooni jätkuvast obstruktsioonist ja hakkavad nõudma selle lõppemist (toon siinkohal paralleeli Kremli apologeetiga, kelle pärast Ukraina võiks rahu nimel Venemaale järeleandmisi teha), siis tuletagem neile meelde, mispärast see üldse algas – sest valitsus on juba esimesest päevast püüdnud kindlustada, et Eesti oma 200. aastapäeva ei näeks. Obstruktsioon jätkub mitte ainult edasiste kahjude ära hoidmiseks ja vähendamiseks, vaid ka selle pärast, et lõhutud on abielu institutsioon ja antud hävitav löök jätkusuutlikule perepoliitikale. Kui meie võimule saame, püsigu meeles abielu sama kiiresti parandada, kui see lõhuti.

Kui viimaks abielu parandamiseks läheb, tasub meelde tuletada, et tegelikult langes see häbisse juba kooseluseaduse läbisurumisega 2014. aastal, mille pakutav uusabielu ei erine päris abielust muu kui nime poolest. Et Eesti võiks anda ühemõttelise signaali, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, nagu kirjutab põhiseadus, on hädavajalik ka kooseluseaduse tühistamine.

Kui laia kajastust leiavad Kert Kingo ja Kalle Grünthali suhtes algatatud kiusumenetlused, ei pea sellest arvama, et Kaja Kallase skandaal vaibunud oleks. Eesti meedia leidis kahe nädala möödudes selle pretsenditu ukraina ja eesti rahva ning kogu läänemaailma solvamise asemele midagi uut, mida on isegi palju, aga välismaal alles hakkasid sel ajal mõjud avalduma. Siinkohal tahan kiita Postimeest, mis oma südames unustanud ei ole, vaid vankumatult skandaalipäevi loeb. Nende 66 päeva jooksul oleme maailmas naerualuseks sattunud. Eesti rahva enamus, kelle õiglustunnet Venemaaga äritsemine ja seejuures silmakirjatsemine tugevalt riivanud on, nõuab endiselt peaministri tagasiastumist – ärgem väsigem nõudmast!

Samuti peab küsima, kuhu on jõudnud Johanna-Maria Lehtme menetlus, kes Ukrainat niisamuti solvas ja eesti rahvalt kuus miljonit eurot välja pettis. Tahaks loota, et menetlus kestab ja edeneb, kuigi vaikselt, nagu kestis Porto Franco menetlus, mille osalised õigeks mõisteti, kui soovitud kahju rahvast hooliva valitsuse lagunemise näol oli juba tehtud.

Kindlasti olen ma siin lähiajalugu üles lugedes midagi unustanud, midagi olulist ja põhjapanevat. Kellelgi ei jätku mõistust kõiki maailma juhtumisi meeles pidada, mispärast on hea need vahetevahel kirja panna. Hea lugeja, kui siit nimekirjast on midagi puudu, palun märgi see endale kuhugi nähtavasse kohta üles, et selle teema saaks kohe käsile võtta, kui Eestit vaevav kobarkriis seljatatud on ja tekib mahti mõelda, kuidas edasi. Jaga oma meenutusi ka teistega, et igaüks võiks mäletada.

Ja igal sammul – igal sammul! – pidagem meeles, kuhu me suures plaanis püüdleme: et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliksid ja edeneksid. See on mõte, mis peab tõesti pidevalt peas olema, et me ainsatki sammu ei teeks ilma veendumata, et see meie põhiseaduslikku eesmärki täidab. Ajatud väärtused annavad meile niihästi lähiajaloo kui ka päevasündmuste mõtestamiseks hindamatu raamistiku, millest lähtudes ei saagi eksida.

Ronald Judin
Sinise Äratuse juhatuse liige