Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Euroopa Liit andis Eestile näilise jõukuse ja varjatud allakäigu, võttes vastutasuks suveräänsuse

-
30.10.2023
Pole näha, et sellest ühendusest mingitki kasu oleks tõusnud.
© Uued Uudised

Varsti saab Eesti 20 aastat Euroopa Liidus olemist ja kuigi Brüsseli poole lendavad aina kiidusõnad Eestistki, tuleb kord hakata vaatama ka neid halbu külgi, mis euroliit Eestile külge pookis.

Pärast seda, kui Eesti pole enam oma maa peremees, on siin süvenenud vastutamatus – ega sulane peagi millegi eest vastutama. Eesti seadusandja ei vastuta ühiskonda haavavate praakseaduste eeest, sest absoluutne enamik neist on loodud eurodirektiivide baasil või Brüsseli otsesel nõudel (vihakõneseadus poleks 1990. aastatel üldse kõneks tulnud, sest vähemalt sõnavabadust tollal austati). Nüüd saab mistahes mittetöötava seaduse puhul õlgu kehitada – viisime seadusandluse vastavusse EL-i normidega.

Täielikku vastutamatust saab nautida ka seadusandlik võim – näiteks otsustab valitsus kinni maksta Ukraina laenuintressid, samas kui endal on riigieelarves aukude lappimisega häda käes. Kuigi 6 miljoni mujale suunamine lööb oma rahvast, ei pea valitsus midagi selgitama – ta saab öelda, et terve Euroopa toetab Ukrainat ja meie ka, ning ükski kirp enam ei köhi. Oleks aga Eesti valitsus olukorras nagu 1918-1940. aastal eksisteerinud riigis, ei saaks sellise summa äraandmine riiki mõjutamata ja rahva ees vastutamata kuidagi toimuda.

Valitsus võtab vastu kvoodimigrante, paneb rahva kallilt maju renoveerima, pilastab ära perekonna mõiste ja teeb veel kümneid ühiskonnale kahjulikke otsuseid, aga tagajärgede eest vastutama ei pea – me elame nii kooskõlas muu Euroopaga, tulgu siia pealegi terroristid või langegu põlisrahva sündivus katastroofini. Brüsselile äraantud suveräänsuse puudumise tõttu ei loe enam ka isiklik vastutus, ei vaktsiinide hukkaminekul, valesti tehtud kiirtestihankes ega ka tippvõimupoliitiku Ukraina sõja ajal tehtud Vene äri pärast. Keegi ei vastuta, sest päris peremees on ju kauges linnas, kus islamistid tulistavad rootslasi.

Vastutamatus ulatub ka kaitsevaldkonda. Eriti just Reformierakonna valitsedes on sildi “mitte kunagi enam üksi” all juurdunud piiritu lootus liitlastele, mille tõttu ei kindlustata ei oma idapiiri (vähemalt mitte efektiivselt) ega arendata kaitseväge, küll aga antakse käest omaenda relvastust. Võimutsejatel on meelest läinud üks asi – liitlased liitlasteks, aga ka Eesti ise on NATO, mistõttu peab Eesti ise olema võimekas liitlane. Siin aga on mentaliteet, et küll teised meid kaitsevad, võime relvi Ukrainale anda, kaitsevõimekuste arendamisega on aega küll ja lisaks võib ka Vene suunal valimatult plärtsuda. Kui aga oleks NATO näiteks sotsialismi lagunedes alliansi lukku pannud ja lõpetanud laienemise kui mittevajaliku, jättes Eesti neutraalsena kõrvale, kas siis oleks Kaja Kallas julgenud teatada, et Eesti on koos Ukrainaga sõjas?

Ühes asjas on Kaja Kallasel õigus, kui ta ütleb, et raha ei tule seinast. Ta ei tule ka siis, kui EL jaotab eurorahasid – isegi kurikuulus taasterahastu on puhas laen, mida “hea Brüsseli onu” laiali jaotab. Pole ka kakskümmend aastat Eestisse tulnud eurorahad mingi kingitus – needki on tulnud kellegi arvelt ja ilmselt on ka Eestilt vargsi kuskilt mitu nahka nööritud. Ei tahtnud ju vanad liikmesriigid “uutele” makstavaid põllumajandustoetusi kuni lõpuni võrdsustada. Peagi on Eesti pealemaksja ja nii see ebaõiglus jäigi.

Mida oleme me eurorahade eest saanud? Kõigepealt hävitatud ettevõtlikkuse – kui enne mindi talu töö efektiivsemaks muutmiseks farmi või põllule, siis viimased 20 aastat tuppa projekte kirjutama. Kümned väiksemad talud, mis neelasid eurorahasid, on tänaseks ikkagi tegevuse lõpetanud, alles on vaid suurtootmine ja täiesti hääbuv maaelu, kus jalutab minema kõik, noored pered, lasteaiad, kauplused, koolid… Eesti põllumajandusest pole küll Balkanimaadele või Moldovale-Ukrainale pealemaksjat, eriti kui kliimavõitlus nendelgi kõri kinni nöörib, nagu juhtus Sri Lanka põllumajandusega.

Või mida on saavutanud Eesti tööstus? Juba viis aastat hingitseb see odavatel töökätel endisest Nõukogude Liidust ning ettevõtjate liidud nõuavad üha enam uusi odavtöölisi kolmandatest maadest, kuigi Lääne-Euroopa kogemus näitab, et see on nagu talvisel ajal püksi laskmine, korraks hakkab soojem, aga pärast on probleeme kordades rohkem. Isegi Eesti IT-sektor on nagu kunagi Brežnevi leiutatud nisusort “Külvad Kasahstanis, lõikad Kanadas”, sest teated eestlaste edumeelsusest tulevad sageli mingist arenenumast riigist. Eesti äraspidiseim nähtus on hilisesse keskikka jõudev “idufirma” Bolt, kes ikka veel “idutseb”, veab võõrtööjõudu sisse ega vastuta umbkeelse taksojuhi eest.

Kõige hullem ongi euroliidu aegadel Eestit tabanud moraalne allakäik. Veel 1990. aastatel räägiti jõukast Eestist, suurtest paljulapselisest eesti perest ja korras maaelust. Nüüd on laste saamine (kliima)patt, “nokia” on lastetu karjäärinaine ning lapsi ostev geipere, sugu on voolav ja neutraalne, eestlus häbiasi või lausa “paremäärmuslus”, “elektrimolekulid” on teadus, sundvaktsineerimise nõudmine empaatia jne. Võib päris kindel olla, et kui Eesti oleks suveräänne riik ilma EL-i “uusväärtusteta”, poleks allakäik 20 aastaga nii jõhker. Gruusias, Moldovas, Ukrainas ja teistes maades, kes sihivad Euroopa Liitu, on pereväärtused püsinud ka Nõukogude Liidu lagunemise järel, aga küll need kaovad, kui Brüsseli uusväärtused kohale jõuavad. Eesti juba osaleb Ukraina õpetamises, kuidas ennast kliimapiitsutada.

Euroopa Liit on mingisuguse julgeolekugarantii (peamine garantii on siiski NATO) küll andnud, aga see on tühine võrreldes ideoloogilise lammutustööga, mida Brüssel liikmesmaades korraldab. Majanduslik jõukus on Eestisse mingil moel küll tulnud, kuid see on hävitanud majandusliku sõltumatuse ja ettevõtlikkuse ning kliimavõitluse paneb sellegi saavutatu varsti põlvili.

Kunagi hoiatati meid, et me hoiaks oma rahvuslikku rikkust, muidu muutume üheks halliks euroliidu maaks. Nüüd, kus harvesterid on metsad maha võtnud, Rail Baltic tormab läbi rabade, tuulepargid risustavad maastikku, Tallinn on täis võõraid keeli ja muid rasse, olemegi Euroopas ning küsimus “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” muutub veelgi põletavamaks.

Eesti Euroopa Liidus olek on tõenäoliselt olnud ajalooline paratamatus, aga see on väga tõenäoliselt taas üks osa ajaloost, mis mingit head jälge ei jäta. Sest praeguses maailmamajanduses ja -poliitikas on EL nagu kell, mille vedru maha käib ja üles seda väsinud mehhanismi enam keerata ei saa. Aga enne jõutakse veel väga palju head ära lammutada.

Uued Uudised