06.11.2023
Noori internetivõimalused tõmbavad, kuid seal on ka väga palju ohtusid.
See ei tohiks enam kellelegi üllatusena tulla, et tänapäeva noored veedavad enamiku oma päevast Internetis või sotsiaalmeedias. Samas, kuidas saab keegi öelda ei piiramatule teadmiste kogule, mis on kättesaadav, kiire ja mugav? Lisaks on see “tasuta” ja sealt leiab “kõike”, mida kasutaja iganes soovib. Muidugi tekib kriitilisematel mõtlejatel küsimus, et kas see kõik ongi nii ilus, nagu paistab, ja mis on selle tegelik hind. Just sellele ma soovingi vastata.
Alustades teisest küsimusest, tuleb tuletada meelde vanasõna “Tasuta lõunaid ei ole”: kõigel on oma hind ja seda ei muuda miski. Mulle meeldib öelda, et kui sa saad ligipääsu kõigele, siis sa ka annad ligipääsu endale. Internet on teenus ja Teie olete selle toode. Sellest päevast saadik, kui Te tegite oma esimese konto, alustati Teie kohta info kogumist: mis meeldib/ei meeldi, kus käib/ei käi, millal on/ei ole jne. Kõik see informatsioon on väärt palju raha ning leidub piisavalt inimesi ja ettevõtteid, kes seda tahavad. Siit jõuangi esimese küsimuse juurde tagasi.
Mida tehakse sellise infoga? Parimal juhul hakkavad Teil pärast “Parimad monitorid 2023” otsingut paar päeva tulema monitori reklaamid, aga halvimal juhul proovitakse Teile peale suruda maailmavaateid, mis on “korrektsed”. Minu elust võib näiteks tuua YouTube’i, kus pärast video “Best arguments against veganism” (“Parimad argumendid veganluse vastu”) vaatamist hakkas mu avalehele tulema sadu ja sadu soovitusi, et miks veganlus on hea. Lisaks sellele, kui ma proovisin sama videot sama pealkirjaga üles leida, et sõbraga jagada, pidin ma minuteid alla kerima, et seda leida: kõik, mis sellest “täpsemaks” otsingu tulemuseks olid märgitud, olid need samad videod, mis mu avalehel olid soovitatud.
Selle teadmisega võin ma päris kindalt öelda, et Internet ei ole tasuta, aga tehniliselt võib öelda, et kasutajal tõepoolest on ligipääs kõigele, kuigi see on väga suunatud ja mõjutatud. Samas, isegi kui jätta arvestamata ilmselged eelistused Interneti “avaliku” info kohta, kas teada kõigest kõike on hea? Kui vanasti oli tahtmine või vajadus midagi uut õppida, küsiti oma vanematelt või loeti raamatuid, mis arendas laste suhteid vanematega ja nende funktsionaalse lugemise oskust. Tekkis usaldus ja oma perekonnaliikmete vastu, sõltuvus neist ja tänu sellele said vanemad oma lapsi kasvatada oma maailmapildi järgi. Tänapäeval ei vajata enam seda inimest, kellele toetuda, kuna Internet on alati mugavam.
Seda teemat laiendades on noortel ka kõik sõprussuhted Internetis. Keegi ei pea enam päris sidemeid looma, mistõttu ei pea nad õppima ka vastutust teiste inimeste ees. See, et mõni mänguõhtu jääb vahele, ei löö kiilu kellegi vahele, aga see, et lubad saada kokku, aga viimasel minutil ütled, et see kord jääb ikka vahele, on igati mitteaktsepteeritav.
Ühesõnaga, Internet võtab tarbijalt rohkem kui pakub, kontrollib teavet, mis on esile tõstetud, ja lõhub perekonna ja lähedaste suhteid nii otseselt kui ka kaudselt. Muidugi pole mõtet kohe lapselt telefon ära võtta, kuna tuleb näidata usaldust ja anda iseseisvust, aga piirata igapäevast kasutust ja pakkuda lugusid, mida internetist ei leia, on hea samm, kuidas õpetada, et elus on rohkem kui emake Internet.
Tristjan-Erich Karjus
Sinise Äratuse juhatuse liige