07.11.2023
MART HELME
Nii Iisraeli kui ka Ukraina kaotusel on üks ühine ja uut maailmakorda selgelt vormiv joon – see on lääne kaotus ida autokraatiatele.
On äärmiselt halb, kui poliitikat, seda enam välis- ja julgeolekupoliitikat, hakkavad mõjutama emotsioonid. Viimastel on teatavasti kalduvus olla pigem ebaratsionaalsed kui ratsionaalsed. Paraku näeme praegu, kuidas just emotsioonid, mitte ratio mõjutavad inimeste suhtumist Lähis-Idas lahvatanud sõjategevusse. Ühel pool on need, kes toetavad ja õigustavad Iisraeli tegevust, teisel pool need, kes teevad sedasama palestiinlaste vaatevinklist.
Mida räägib meile selles olukorras aga kaine analüüs? Siinkohal alustagem pisut kaugemalt – või tegelikult hoopis lähemalt. Teatavasti elame juba ligemale kaks aastat olukorras, kus Venemaa on eskaleerinud täiemahuliseks sõjaks rünnaku Ukraina vastu. Ja eestlased on üsna tingimusteta nõustunud seisukohaga, et Ukraina sõdib oma iseseisvust kaitstes vähemalt kaudselt ka Eesti iseseisvuse eest.
Võttes viimast tõdemust aksioomina, tuleb siinkohal aga küsida: kes suurriikidest toetab praeguses Lähis-Ida sõjas palestiinlasi? Vastus on täiesti ühene: Venemaa. Veelgi enam. Pole ilmselt kellelgi kahtlusi selleski, et nii Hamas, Hezbollah kui Jeemeni houthi võitlejad on terroristid. Nagu on üldteada ka fakt, et kõiki neid (aga peale nende veel igasuguseid muid islamiradikaale) rahastab, relvastab ja nõustab Iraan.
Samal ajal on Iraan olnud juba aastakümneid Lähis-Idas Venemaa kõige olulisem geopoliitiline liitlane, kes on nii oma tuuma- kui raketiprogramme arendanud kõige tihedamas koostöös Venemaaga ja täiesti ühemõtteliselt vastandanud ennast kehtivale rahvusvahelisele õigusele.
Selles kontekstis polegi midagi imelikku, et just Iraan varustab Venemaad praegu sõjas Ukraina vastu nii droonide kui muu sõjaks vajalikuga. Iraan pole mullade võimule tulekust alates hetkekski varjanud, et nende eesmärk on Iisraeli riik kaardilt pühkida. Seda tööd ongi Iraani – ja kaudselt Venemaa – nn proksidena asunud tegema Hamas, Hezbolla jt.
Oma valimisolekut saata Iisraeli vastu sõtta 20 000 lahingukogemusega võitlejat on ilmutanud ka Afganistanis võimu võtnud Taliban. Viimasel on samuti Venemaaga kui mitte sõbralikud, siis vähemalt neutraalsed suhted.
On seetõttu loogiliselt täiesti vigane, kui Venemaa vastu sõda pidav Ukraina justkui seisab meie iseseisvuse eest, Venemaa liitlaste vastu sõda pidav Iisrael aga mitte.
Tegelikult tähendab Iisraeli kaotus radikaalsele islamile täpselt samasugust geopoliitilist kaotust nagu tähendaks Ukraina alistumine Venemaale. Sest mõlema kaotusel on üks ühine ja uut maailmakorda selgelt vormiv joon – see on lääne (loe: USA) kaotus ida autokraatiatele. Koos kõigi sellest tulenevate järelmitega.
LGBT+ aktivistid võivad ju emotsioonide tuules lehvitada lippe palestiinlaste toetuseks. Paraku arusaamine, et nad ise on nende autokraatiate esimesed ohvrid, jõuab nendeni siis, kui on juba hilja.
Tegelikult on ju kogu lugu halastamatult lihtne: kes toetab Hamasi, toetab Iraani mullasid. Kes toetab Iraani mullasid, toetab Venemaad. Ja sel juhul kaotab igasuguse mõtte suurte sõnade tegemine Ukraina abistamisest.
Mart Helme, riigikogu liige, ajaloolane (EKRE)