08.11.2023
Lauri Hussar põgenes uppuva E200 kaptenisillalt Riigikogu kaptenisillale, kus ta näitab ennast laevapoisi tasemelt.
Eesti poliitikamaastikul on üks naljanumber, poliitprojekt Eesti 200, mis oskas väga lühikese ajaga täielikult manduda nii moraalselt, poliitiliselt kui ka tõsiseltvõetavuselt.
Imestada pole tegelikult midagi, sest sarnase teekonna tegi läbi varalahkunud Vabaerakond – kui parteis pole ühist maailmavaadet, vaid koos on seltskond, kes juttu ajades arvab, et neil kõigil on ühine mõttemaailm ning teeb seepeale vennaskonnast erakonna, siis on kokkukukkumine kindel.
Eesti 200 puhul ei saa võtta solvanguna ütlust, et see on poliitprügikast, sest Tsahkna ja Izmailova kui oma erakonna endised juhid näitasid seda selgelt. Kui projekti valgusid kokku “endised”, nagu praegu Isamaasse, siis see ongi kopitanud värk. Eriliseks naljanumbriks läheb siis, kui Hussari asemel valitakse E200 etteotsa “mitme-pere-koer” Tsahkna. Kersti Kaljulaid ja Lavly Perling võivad ennast vaid kiita, et ennast “kahesajatajatega” ei sidunud, kuigi viimane põrus ka libaparempolsetega.
Eesti poliitikamaastikul on tugevalt maailmavaatelisi erakondi kaks: rahvuskonservatiivne EKRE ja marksistlik SDE ehk sotsid. Reformierakond ühendas varem globalismimeelseid pragmaatikuid, kellest nüüd on saanud stagnandid. Keskerakonnal pole kunagi midagi siduvat peale Savisaare olnud ja nüüd, mil Edgari vaim on lahkumas, jääb järele vene partei ja põgenevad eesti poliitikud. Isamaa maailmavaate kohta aga sobib ütlus “respublikaanlikult äraostetav ja mahamüüdav konservatiivliberalism”.
Eestis toimubki nüüd aktiivne parteidevahetus, kus hetkel on peal Isamaa, aga varsti on temalgi selg prügine, sest pikemalt tipus püsimiseks peavad olemas olema põhimõtted.
Uued Uudised