Peaminister Kaja Kallas sisendab ühiskonnale järjekindlalt kahte asja: seda, et valitsusjuht ei pea millegi eest vastutama, ja seda, et ta ei pea ka midagi teadma. Ta on esimene peaminister Eesti ajaloos, kes peab vähest informeeritust positiivseks asjaks.
Kogu oma peaministristaaži jooksul ei ole Kaja Kallas kordagi millegi eest vastutust võtnud, kuigi tema haldusalal on skandaale pidevalt olnud. Isegi kui ta ise perekondliku Vene-äri tõttu rahvusvahelisse skandaali sattus, ei astunud ta tagasi, nagu seda tegid viimasel ajal näiteks Portugali peaminister, Norra välisminister ja Belgia justiitsminister.
Teine asi, mida Kaja Kallas pidevalt propageerib, on riiklikult tähtsate asjade mitteteadmine. Ometigi on peaminister sisuliselt number üks inimene riigis, sest kuigi presidenti ja Riigikogu esimeest peetakse peetakse samuti “riigi esimesteks”, on esimese roll pigem sümboolne ja teine kantseldab seadusloomeruumis. Peaminister täidesaatva võimu esindajana on ülioluline.
Ometigi kuuleb Kaja Kallase suust pidevalt jutte, et ta ei tea, ta ei peagi teadma, tal pole vastavat paberit kaasas ja nii edasi. Peaministrile tundub teadmatus ja infopuudus olevat justkui mingi kõrge staatusega kaasaskäiv privileeg ja boonus. Kui ühiskonnas leitakse, et hoopis teadmised, haridus ja tarkus on edasiviiv jõud, siis Kaja Kallasele on selleks pigem informeerimatus, ta lausa rõhutab, et peaminister ei peagi ühte või teist asja teadma.
Kui kolmapäevases infotunnis küsis saadik Evelin Poolamets, et ka Stark Logistics on idaveod lubatud ajaks lõpetanud, vastas Kaja Kallas: “Stark Logisticsi asju peate küsima nende käest. Mina ei saa vastata ühegi ettevõtte tegevuse eest. Ma võin ka teile eraldi öelda, et tegelikult see absoluutselt peaministri pädevusse ei kuulu. Kas nad veavad või ei vea, võite küsida sealt.”
Peaminister ise on antud skandaalis nägupidi sees, ta peaks olema huvitatud ausatest vastusest ja skandaali kiirest lahenemisest, kuid ta vastab saadikule ülbelt, et tema abikaasaga seotud asjad ei puutuvat temasse. Mis siis peaministrisse riigis üldse puutub? Kas juudiviha õhutavad lendlehed puutuvad? Kas õpetajate streik puutub? Kas olukord idapiiril puutub? Või on needki asjad, mida riigi sisuline juht ei pea teadma?
Sellise “ma ei tea midagi”-poliitika tagajärjed on valusad. Hiljuti toimusid avariid nii Balticconnectori gaasijuhtmel kui ka Eestit Soomega ühendaval sidekaablil. Valitsus reageeris juhtunule nädalapäevad hiljem ja siis hakati suure suuga lubama, et Soome lahel hoitakse nüüd silm peal. Kuna peaminister midagi ei tea ega tahagi teada, siis saab ta avariidest ja julgeolekuohust teada alles siis, kui miski on juba juhtunud ja ka siis sageli meediast.
Just meedia algatas kära selle üle, miks Operail veab Vene niklit ja Kaja Kallas võttis sel teemal sõna alles tükk aega hiljem, nõudes vedude lõpetamist, mida ta Stark Logisticsilt ei nõudnud, too tegutses samal ajal ja edaspidigi Vene suunal edasi.
Mõnda aega rahandusministri ametit pidanud Martin Helme on täiesti vastupidine näide – tema silmaring on siseriiklikult ja rahvusvaheliselt väga lai, ta oskab kommenteerida praktiliselt igal elualal toimuvat, sealhulgas näiteks Liibanoni missiooni taustal sealset olukorda, rääkimata riigieelarve kitsaskohtadest. Selline peaks olema üks peaminister, mitte nagu praegu Stenbocki majas resideeruv Totu, kes on veel tõusiklikult uhke pealegi, et ta midagi ei tea.
Kaja Kallas õpetab noorematele põlvkondadele kahte asja: ole sa kui kõrgel positsioonil tahes, vastutama sa ei pea, ning teadmistel ja informeeritusel pole mingit tähtsust ka siis, kui sa peaminister oled.
Uued Uudised