16.11.2023
Paljude “ukrainlaste” jaoks tundub tähtsam olevat pildil nähtav loosung.
Ühel päeval, kui eesti rahvas valmistus tähistama oma rahvusriigi sünniaastapäeva, tuli šokeeriv teade selle kohta, et meie põlisvaenlane Venemaa ründas naaberriiki Ukrainat, kes tahtis Kremli kägistavast haardest pääseda. Usutavasti oli 99,99% eestlastest, kellele kangastusid kohe Eesti riigi okupeerimine, sõda ja küüditamised, oma mõtetes ja südames Ukraina poolel.
Varsti ilmnes midagi jahmatavat – ilmusid välja inimesed, kes teatasid, et nad on rohkem Ukraina-patrioodid kui teised ning asusid kibekiirelt otsima neid, kes olevat liiga vähe Ukraina-patrioodid, sildistades neid Kremli agentide sildiga. Ka meedia pühendas neile liiga-vähe-patriootidele rohkem leheruumi kui tõelistele Ukraina vaenlastele Eestis – näiteks ukrainlasi sõimanud venelased kadusid kiiresti lehesõnumitest, väidetavad ukrainlaste mittearmastajad jäid.
Ukraina teema kindlustati nn poliitkorrektsusega – kuigi Ukraina sõja ajal langes sündimus Eestis esmakordselt iseseisvusaegade madalaimale tasemele, ei tohtinud keegi vastu vaielda ukraina põgenike kontrollimatule sisselubamisele ja siia põlistamisele, mis tegelikult muudab demograafilise situatsiooni eestlastele hullemaks ning tugevdab siin vene keele positsiooni. Samas ei tehtud probleemi sellest, et suur osa põgenikke saabus läbi Venemaa, Kremli ja FSB pilgu all.
Üks osa poliitilistest jõududest võttis endale “Ukraina sõprade” monopoli – võimupartei Reformierakond ja peaminister Kaja Kallas kasutasid seda teemat oma populaarsuse kergitamiseks, poliitprojekt Eesti 200 aga ujus Johanna-Maria Lehtme ja organisatsiooni Slava Ukraini tuules Riigikogusse ja võimu juurde. Kuigi juba viimaste Riigikogu valimiste eel oli skandaal annetusrahade ümber juba käimas ja ehk jõudis osa rahadest siiski ka Eesti 200 valimiskampaniasse.
Väga märgiline on, et nn “valged jõud” sattusidki kohe superskandaalidesse. Eesti 200 sai kaela parlamendis pisaratega raha välja meelitanud Lehtme afääri ning Reformierakonnale tuli kaikahoobina paljastus, et lausa Ukraina-kangelannaks peetava peaminister Kaja Kallase abikaasa Arvo Hallik teenis samal ajal Venemaal “vereraha”.
Need kaks skandaali on tegelikult peaaegu sama šokeerivad nagu Venemaa metsikused Ukrainas, kuid Eestis on võimueliit suutnud need üsna madalaks pisendada. Ometigi on mõlemad skandaalid muutnud nulliks kogu Ukraina toetamise siiruse. Kaja Kallas aga teatas veel neljapäevalgi, et tema on idaäris puhas nagu prillikivi ja Eesti 200 liidriks pürgiv välisminister Margus Tsahkna andis Riigikogu infotunnis teada, et ei tema ega Eesti 200 ei tunne Lehtme pärast mingit piinlikkust ega südametunnistuse torkeid.
Eesti on Ukrainat omajagu aidanud, aga pigem riigina, kes lihtsalt ei saanud teisiti, kui sellepärast, et Kaja Kallas, Reformierakond ja Eesti 200 oleksid midagi erilist teinud. Sest tegelikult teevad nad ju pigem sõnu – Eesti poliitilisel maastikul on väga levinud selliste Ukraina-teemaliste algatuse propageerimine, mis tegelikult Ukrainale suurt midagi ei anna või siis on täiesti sisutühjad. Sellised algatused on tehtud endale poliitilise kasu lõikamiseks.
Kuidagi ära sumbunud nii Ukrainale miljoni mürsu tarnimine, rahvusvahelise kohtu loomine Venemaa kuritegude uurimiseks Ukrainas kui ka Vene varade kasutamine Ukraina ülesehitamiseks. Jah, kõik need initsiatiivid on töös, aga kulgevad vaevaliselt, sest miski ei toimu ju “öeldud-tehtud” raames – on poliitilisi, majanduslikke, juriidilisi ja muidki probleeme, mis on oluliseks takistuseks. Aga keegi lõikas sisutühjade algatustega jälle poliitilist kasu, ilmselt teades, et seda saavutada pole üldsegi lihtne.
Seda oli näha kolmapäeval Riigikogu infotunnis välisministri peaministri ülesannetes Margus Tsahkna jutust. Kui arutati külmutatud Vene varade kasutamist Ukraina hüvanguks, juhtisid saadikud tähelepanu põhiseaduslikele ja juriidilistele küsitavustele, kuid Tsahkna teatas ainult, et Venemaa on agressor ja need varad tuleb ära võtta – sellega seonduvad probleemid polnud talle mingi mure. Piltlikult võttes võib politseinik korduvalt purjuspäi vahele jäänud roolijoodiku kogu ühiskonna nimel küll roolist välja tõsta, aga tema juhtimisõigusest ilmajätmiseks ning auto konfiskeerimiseks peab ikkagi toimiv seadusruum olema.
Nii ajavadki Eesti Ukraina-võltspatrioodid ühe riigi ja rahva saatusega kokku nii poliitilist kui rahalist kapitali (Margus Tsahknal oli/on osalus Ukrainale välihaiglaid tegevas ettevõttes), kuid tõelist ja südamest tulevat Ukraina abistamise tahet on seal vähe. Kes on näinud videot sellest, kuidas ajakirjanik päris president Zelenskõilt aru Slava Ukraini skandaali kohta, see mäletab Ukraina liidri nii vihast kui ka arusaamatuses nägu, ja seal kõrval Kaja Kallase paanilist ilmet, kui too mõistis, et skandaal võib teadmatuses oleva Zelenskõini jõuda.
Ukrainast on kahju, sest Eesti poliitilised avantüristid on teda juba korduvalt reetnud.
Uued Uudised