Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: kas meie rahvas üldse tahab ausat poliitikat ja normaalset elu?

-
19.11.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
© UU

EKRE on juba kahel viimasel valimisperioodil tulnud välja fantastiliselt heade loosungitega. „Meie armastame Eestit“ ja „Päästame Eesti“.

Oleks ju loogiline, et sellised loosungid, sellised mõtted ja eesmärgid peaksid meeldima kõigile, noh, vähemalt enamusele rahvast? Rahvas peaks olema lausa vaimustuses!

Miks ei ole siis EKREl riigikogus 70 kohta? Või 101?

Miks ei meeldi rahvale see, et Eestit armastatakse ja tahetakse allakäigust ja korruptsioonist päästa? On see liiga otse öeldud? Ei usuta, et keegi võiks seda soovida?

Äkki me oleme tõesti selles mõttes valesti käitunud, et me oleme aina ausalt ja avalikult tõtt rääkinud? Et poliitikas tuleb tegelikult valetada ja kavaldada? Mängida salakavalat malet? Peita oma kaarte vastaste eest ja kasutada kavalust rumalate peibutamiseks?

Meid ju ei taheta sellepärast sinna “parketile” lasta, et me ei valeta ega kavalda nagu teised erakonnad, et me ei aja taga – valelike loosungite varjus – isekat ja alatut omakasu?

Kui rahvale meeldiks ausus ja sirgjoonelisus ja tõde, siis oleks enamus ju vähemalt (kahel) viimasel korral meid valinud, nii et see e-valimiste pettus ei oleks saanud reffidele ja tema krantsidele võitu tuua.

Tähendab, rahvas ei taha, et neile tõtt räägitakse? Kas nad tahavad, et poliitikud oleksid nagu kavalad pokkerimängijad, kes ka valekaarte oskavad kasutada, nii et vahele ei jää, ning kes teistel erakondadel osava pettusega naha üle kõrvade tõmbavad või jala taha panevad?

Kas me peaksime ka hakkama oma mõtteid varjama ja salakavalalt tegutsema? Kas me peaksime ka hakkama produtseerima kavalaid valesid?

Noh, loomulikult ei tähendaks see, et me hakkame tegema täpselt sedasama, mida teevad petiskarjeristid, – meie eesmärgid ja põhimõtted jäävad ju samaks, meie tahame ikka iseseisvat ja jõukat ja normaalset elu kõikidele eesti inimestele iga viimasegi külani välja, aga me peame hakkama seda umbusklikule rahvale salakaubana sisse smugeldama? Kas nii?

Üsna kurb. Ometi on meil ju praegu palju pooldajaid just sellepärast, et me oleme ausad ja sirgjoonelised. Kas me peame neid hakkama petma? Kas me siis võidaksime rohkem austajaid?

Kuidas küll rahuldada korraga nii ausaid ja sirgjoonelisi kui ka neid, kes kavalust aususest rohkem hindavad?

Ja paljuke need pooldajad väärt on, kes ausust hinnata ei oska? Neid endidki ei saa ju usaldada? Kui nad ausust ei hinda, siis nad ju petavad ka ise?

Jah, aga ehk me siis suudaksime ära petta need petiskangrud, kes meid praegu valitsevad? Äkki nad võtaksid meid valitsusse ja me saaksime nad seestpoolt lõhki ajada?

Tegelikult oleks imeline see, kui meil Eestis tekiks üks selline kavalate ärimeeste partei, kes selle töö ära teeks (ja siis meid kampa haaraks, kui kavalusega võimule saab) ja meie saaksime jätkata oma ausat ja sirgjoonelist rida.

Kas meil leiduks selliseid inimesi?

Aga selline käitumine on ohtlik. See võib kujuneda harjumuseks, et kord, kui ollakse salakavalalt pääsenud võimule, käitutakse nõndasamuti edasi, sest ausal viisil poliitika tegemine on unustatud. Eks see ole nagu narkootikum, et oh, ma ainult proovin, et olla „nagu teised“, mitte tõrjutud, – aga see hakkab külge, kuni inimese päriselt hävitab.

Ja ka see ärimeeste partei, kui meid võimule aitab, siis tahab ta ju endale eeliseid saada, – jah, nad peaksid olema nii TARGAD, et nad taipaksid, et kõige tulusam on tegelikult justnimelt aus äri ja aus poliitika, ja kõige kindlam kaitse nende suurele varandusele on see, et kogu rahvas on piisavalt jõukas ja õnnelik. Nii et sellest tuleks riigielu korraldamisel alustada! Õnn saab osaks kannatlikele, mitte kärsitutele.

Kas meil on nii tarku ärimehi? Kui oleks, siis oleks Eesti ilmselt juba praegu palju jõukam ja õnnelikum. Tundub, et meie jõukad on osanud ainult endale varandust kasvatada. Ka ei taha nad vist toetada ausat ja sirgjoonelist poliitikat. Pigem on nad ennast osanud istutada kõrgele kohale reformierakonna toiduahelas.

Nii et ikkagi tuleb meil EKREs jääda selleks, kes me oleme. Hingan kergendatult. Pole vaja valetama hakata. Räägime seda, mida päriselt mõtleme ja teeme seda, mida oleme lubanud teha.

Ja kui rahvas sellega kaasa ei tule, kui rahvas eelistab valetajaid ja röövleid ausatele poliitikutele, siis on ta ise süüdi selles, et ta elu aina hullemaks läheb. Vägisi ei saa kedagi õnnelikuks teha. Me võime neile vaestele enesetapjatele ainult kaasa tunda.

Aga EKRE osa on jätkuvalt selles hulluksläinud maailmas alles hoida terve mõistus, isegi kui kõik teised peaksid sellest lahti ütlema! Sest kunagi läheb ju kurjus omaenda kurjusest lõhki? Lendab kildudeks.

Ja siis peab terve mõistus võimu võtma.

Malle Pärn