Me oleme nüüd mõnes mõttes ringiga jälle kevadesse tagasi jõudnud. Terve trobikond usaldusega seotud eelnõusid on ootamas. Laupäeval ütles Kaja Kallas Reformierakonna üldkogul peetud kõnes: “Eesti probleemid said alguse 2016. aastal, kui Reformierakond saadeti varumeeste pingile jalga puhkama ja riigi rahakotile pääses ligi Jüri Ratase esimene valitsus.” Ma ei üllatunud kuigivõrd, et peaminister lasi taas häbenematult välja paista sel nii tavaliseks saanud arrogantsil ja arvamusel, et Reformierakonna käes on tõemonopol.
Mulle meenus sellega seoses üks kunagi loetud mõte, et kui seltskonnas on inimene, kes rõhutab pidevalt, et ta on kõige targem, siis õige pea koosnebki kogu seltskond sellest ühest inimesest. Reformierakonna reitingu liikumine näitab, et ses mõttes on päris tugev tõetera sees. Proua peaminister on sageli hiilanud väljaütlemistega, mis pehmelt öeldes kulmu kortsutama panevad. Meenutagem või hiljutist mõtteavaldust, et õpetajad peaksid hoiatusstreigi ajal automaksu reklaamima. Tema hilisem vabandus ei rääkinud sellest, et ta oleks mõistnud, kui kohatu ja ebaviisakas oli selle avalduse sisu. Ta rääkis hoopis sellest, et ta oli frustreerunud olukorras, kus ükski ühiskonnagrupp valitsuse tegevust ei toeta, ning seetõttu ütles välja, mida tegelikult mõtles. Ja ma olen üsna veendunud, et ka see laupäevane väljaütlemine tähendas seda, et peaministri arvates ainult Reformierakond peakski riigi rahakoti juures olema.
Peaminister näeb riigi rahandust läbi selle prisma, et riigi rahakott ongi Reformierakonna rahakott. Ja eile õhtust saadik hakkas see Reformierakonna rahakott, kui nii võib öelda, mind painama. Ma mõtlesin, et ma kasutan võimalust, et nii selles saalis viibijatele kui Eesti inimestele pakkuda mõtisklemiseks mõned mõistete paarid, mõned retoorilised küsimused, kui soovite.
10 miljonit dollarit ja Reformierakonna rahakott.
VEB Fond ja Reformierakonna rahakott.
Autorollo ja Reformierakonna rahakott.
Kilekotid ja Reformierakonna rahakott.
Valge kampsun ja Reformierakonna rahakott.
Kiirtestide hange ja Reformierakonna rahakott.
Hoolekandereform ja Reformierakonna rahakott.
Ennaktempos läbiviidav rohepööre ja Reformierakonna rahakott.
Stark Logistics ja Reformierakonna rahakott.
Maksuküür ja Reformierakonna rahakott.
Jürgen Ligi selg ja Reformierakonna rahakott. Automaks ja Reformierakonna rahakott.
Peretoetuste vähenemine ja Reformierakonna rahakott.
Eesti 200 ja Reformierakonna rahakott.
Valitsuse usaldamine ja Reformierakonna rahakott.
Siin on nii pikk rivi neid mõistepaare. Ma arvan, et igaühel tasuks enne hääletuste juurde minemist nende üle mõtiskleda. Minul kujuneb neist mõtisklustest küll päris nukker retrospektiivne vaade.
Ja siin on päris palju püütud avalikkusele jätta muljet, et justkui obstruktsioonis oleks midagi halba. Aga ma siiski tuletaksin meelde, et see ei ole mingi kitsa ringi huvidest lähtuv obstruktsioon, vaid valdav enamik Eesti inimestest ja ettevõtjatest ei ole nõus nende plaanidega, mida valitsus tahab siin ellu viia. Tahab ellu viia ilma huvigruppe kaasamata, tahab ellu viia nii, et debatt Riigikogus on tapetud. Eks see lähtub jälle sellest doktriinist, mis ütleb, et tõe monopol on meie käes. Kui me vaatame tänast ja homsetki päevakorda, siis neid usaldusega seotud eelnõusid on siin järjekorras terve rodu.
Riigikogu esimees juba kevadel juhtis tähelepanu et pikad istungid võivad inimeste tervisele ohtlikud olla. Ma arvan, ka selline liialt pikk pinges olek, ärevus, kui nii võib öelda, selle üle, et ei tea, kas usaldushääletus ikkagi kinnitab usaldust või läheb vastupidi, võib inimeste tervisele ja närvikavale ohtlik olla.
Ja sellepärast ma kutsun üles siin saalis olijaid, ka neid, kes on tänases koalitsioonis, tegema seda julget otsust, et saata praegune valitsus varumeeste pingile, mis annaks võimaluse uuteks läbirääkimisteks uuteks kokkulepeteks, mis võiksid lähtuda sellest, mis tegelikult Eesti riigile hea on. Tegelikult on probleem mitte selles, et Reformierakond 2016. aastal varumeeste pingile saadeti, vaid tegelikult on probleem selles, et Reformierakond on liiga harva seal varumeeste pingil istunud. Nii et, head kolleegid, mina kutsun teid üles, kui me ühel hetkel hääletuseni jõuame, valitsust mitte usaldama. Ja uskuge mind, see avab küll ukse nendeks aruteludeks, mis võimaldavad teha häid otsuseid, neid otsuseid, mis lähtuvad Eesti riigi ja Eesti inimeste huvidest.
Rain Epleri (EKRE) kõne tänasel riigikogu istungil