24.11.2023
Aastakümneid rändesõbralik olnud Rootsi juba põleb.
Kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Andres Ratassepa poolt Delfile antud intervjuu annab põhjust pessimistlikuks arvamuseks: küsimus esimese võimaliku islamistliku terrorirünnaku kohta Eestis ei alga mitte küsisõnaga “kas?”, vaid küsisõnaga “millal?”. Sest kapost üksi on selle ennetamiseks vähe, kui kogu Eesti poliitiline süsteem töötab selles suunas, et võimalus selleks avaneks.
Silmiavav peaks olema Hamasi verisele terrorirünnakule järgnenud terav vastasseis kogu migrante täis läänemaailmas, kus ühel pool on juutide, teisel poolel palestiinlaste toetajad. Esmakordselt avaldus see eredalt ka Eestis, kus Gaza toetuseks toimunud miitingule ilmus kapo andmetel koguni Moslemi Vennaskonna esindaja, rääkimata siinsetest islamiusku sisserännanutest.
Eesti ei ole enam kuidagi kaitstud – hiljutine rünnak Rootsi jalgpallifännide vastu Brüsselis näitas, et eestlasi võidakse rünnata kasvõi osaluse pärast Afganistani, Iraagi ja Mali sõjalistes missioonides. Riigikogu andis taas rohelise tee reale missioonidele islamistide vastu ja Läänes on mõnigi terroriakt sooritatud kättemaksuks “hukkunud vendade” eest.
Kõige tobedam on see, et Eesti on läinud hukatuse teed, hoolimata sellest, et meil oli ees kogu Lääne-Euroopa kogemus pluss iseendi kogemus venelaste ebaõnnestunud “lõimimisest”. EKRE hoiatas juba 2015. aasta rändekriisi alguses, et Lääne terrorihäda jõuab ka meieni, kui me sama teed läheme – aga ei, Taavi Rõivas naeris suure häälega ja Kaja Kallas usub siiani (infotunni põhjal), et Eestisse tuleb aastas ainult 1307 võõrast, mis on sisserände piirarv.
Päris kindlasti algas allakäik kogu Lääne-Euroopas samamoodi nagu praegu Eestis: algul piirideta “avatus” ja kaastunne “õnnetutele”, nende vastuvõtmine ja poputamine, mis annab hoogu massirändele. Mingil hetkel hakkab võõraid ülearu saama, nad ei integreeru enam, vaid elavad oma kogukondades tavapärast elu edasi, ja mida rohkem neid on, seda vähem nad lõimuvad. Tekivad kultuurikonfliktid, võõrad solvuvad, kui sotsiaalabi piiratakse (mida riik ei suuda enam piisavalt pakkuda), järgneb radikaliseerumine ja siis islamiterror, mida sooritavad vähesed, aga mis süvendab konflikt veelgi, sest see käputäis hakkab justkui kõiki esindama. Moslemiorganisatsioonid aga üldjuhul ennast terrorismist eriti valjult ei distantseeri.
See kõik on Lääne-Euroopas veel väga värske, aga “uued” liikmesriigid eiravad ohte teadlikult, justkui lootes, et nendega seda ei juhtu. Aga juhtub ja üsna pea. Soomlastel polnud enne Turu noarünnakut ka oma “pühasõdalasi”. Saksamaal aga toimuvad sel nädalal juba haarangud Hamasi toetajate kodudes.
Lääne-Euroopa on küll pisut üle saanud tervete toimetuste mahatapmistest ja ohviterohketest pommiplahvatustest staadionidel või transpordisõlmedes (mis on asendunud väiksema ohvrite arvuga pussitamiste ja peaderaiumisega), kuid sedagi väga ränga hinnaga, turvalisusse läheb sadu miljoneid eurosid ja jõustruktuuride inimeste töötunde. Seetõttu on sealkandis hakatud pisutki sisserändajate tausta uurima ja üritatakse neid tagasigi saata, aga seda riikide tasemel – Euroopa Liit tervikuna on endiselt illegaalsele sisserändele ja inimkaubandusele avatud.
Eestis aga soodustab islamiterrorismi importi kogu riiklik poliitika, mis on suunatud “avatusele” ja piiratamatule sisserändele. See on alati olnud Reformierakonna ja sotside poliitika ning nüüd ka Eesti 200 oma, seda poliitikat toetavad ka Keskerakonna venemeelsus ja Isamaa “avatud rahvuslus” pluss ettevõtjate lakkamatu nälg odavtööjõu järele, mis on Eestisse toonud ka näiteks usbekid, kes on Euroopas pühasõdalastena juba tuntud. Nii oli usbekk ka 2017. aastal Stockholmis toimunud terrorirünnaku taga.
Kapo võib Eestis seirata moslemikogukonna kasvu, jälgida potentsiaalseid radikaliseerujaid ja panna piir aktiivsetele, kuid nende töö on suuresti tühi, kui riiklikul tasemel jätkub “avatus” ning siia saabuvad üha uued ja uued võõrad, kes on pärit teistsugusest kultuurikeskkonnast. Ja kaitsepolitsei võib ära hoida pommi valmistamise ja lõhkamise, kuid kindlasti ei suuda ta ennetada üksiküritajat, kui too istub kaubiku rooli või hakkab tavalise kööginoaga valimatult inimesi pussitama, nagu see Saksamaal juba tavaline on. Ja koht, kus see võiks toimuda, võinuks olla kasvõi äsjane Iisraeli toetav miiting Toompeal.
Kapo hoiatab, et kui praegu on Eestis 10 000 moslemit, siis kui Eestis midagi ette ei võeta, on see kogukond järgmise kümne aasta jooksul kasvanud 20 000–30 000-ni või isegi suuremaks. Viimastel aastatel ongi tõusujoones lühiajalise töötamise registreerimise tuules siia tulnud Kesk-Aasia kogukonnad, eelkõige usbekid ja tadžikid.
Vähemalt Kaja Kallase valitsus aga midagi ette ei võta – “avatus” on endiselt vasakpoolse-liberaalse valitsuse poliitika, samas nad ei tea isegi seda, kui palju on riigis ukraina põgenikke. Kapost jääb väheks, kui riik samas massimigratsiooni soodustab, lisaks on kaitsepolitseigi puhul näha käsi siduvat poliitkorrektsust, kus islamiäärmuslusega koos peab tingimata rääkima “paremäärmuslusest” ja islami usku ei tohi võrdsustada selle nimel tehtavate veretöödega.
Poliitkorrektsus paraku ongi üks neist pseudoliberalismi ja vasakpoolsuse tööriistadest, mis aitab islamiterrorismil Euroopasse jõuda. Lääne kogemus näitab, et nn vihakõneseadustega, mis on ka Eestis menetluses, keelatakse massimigratsiooni negatiivsetest külgedest rääkida, mistõttu ühiskonnas ei toimu ka debatti selle üle, mida rändeprotsessid endaga kaasa võivad tuua. Sobiv näide on Rootsi, kus riiki haaranud kuritegevuse laines ei räägi ametlik statistika kunagi selle sisserändetaustast, mistõttu tunduvad uudisedki jaburatena, jättes mulje, nagu oleks rootslased kümnekonna aastaga Euroopa kuritegelikumaks rahvaks muutunud.
Ühe asja võib lukku panna – kui Eestis toimub esimene islamistlik terroriakt, on selles põhisüü Reformierakonnal ja sotsidel, kes on Eesti võõraid täis lasknud. Sest kümne tuhandeni paisunud moslemikogukond sai tekkida tänu “avatusele” ning radikaliseerumist on kapo juba küllaga märganud, siin käivad “moslemivennad” ja ülikoolides istuvad hidžaabiga noored naised.
Uued Uudised