27.11.2023
Sinise Äratuse lipp
Eesoleva aasta käibemaksu tõus teeb karuteene meile kõigile hoolimata elujärjest, vanusest või elukohast. On erakordselt naiivne mõelda, et see kedagi ei mõjuta. Kaubale, mis saab otsa käibemaksu, lisandub ka transpordikulu – mida kaugemalt kaup tellitakse, seda kõrgem on lõpphind ning selle maksab kinni tarbija.
Maksutõusudel ja maksusoodustuste kadumise taustal ei paista tavainimesel midagi roosilist. Raamatupidajana mõistan, et kulud ja tulud tuleb hoida tasakaalus, aga kui vaadata ühiskonda kui tervikut, siis tuleb mõelda enda ninaotsast natuke kaugemale.
Alates 01.01.2024 mitte ainult ei tõuse käibemaks, aga kaob ära ka täiendav maksuvaba tulu laste eest. Kaob täiendav maksuvaba tulu abikaasa eest. Kaob ära õigus oma maksustatavast tulust maha arvata eluasemelaenu intresse. Antud otsused võivad natuke riigi rahakotti säästa või eelarvesse mingit raha juurde tuua, aga kui inimesed midagi annavad, siis ootavad nad midagi ka vastu.
Tervishoiuteenuste järjekorrad on pikad. Päästjate palgad on olematud, et vaevalt nemadki kaua vastu peavad. Riiklikud teed on halvas seisus ja omavalitsustele kuuluvad väiksemad kõrvalteed viivad tihtipeale autoremonditöökotta. Lisaks – juba praegu loeme iga nädal koondamistest ja pankrottidest. Ei pea olema kaardimoor ennustamaks, et see on alles algus.
Meil ei ole täna ühtegi valdkonda, mis ei tunnetaks majanduslikku survet, mis pärsib tugevalt sotsiaalset heaolu. Streik ei pruugi tuua raha juurde, aga maksutõus paneb veerema suurema lumepalli, mis vähendab perekondade ja noorte turvatunnet. Käibemaksu tõus võib tõesti mõned sendid juurde lisada kütusehinnale, aga selle lisandumine kinnisvara hinnale on juba oluliselt suurem löök inimeste pikaajalistele otsustele. Juba praegu on keskmisel noorel keeruline endale esimest kodu soetada ja tavaliselt tehakse see pangalaenu toel.
Laenu saamine on muidugi omaette ooper, sest sissemaksu summa on suur ning ilmselgelt läheb selle kogumiseks aega. Kõigi vanematel pole tagatist anda või paarikümmend tuhandet tagataskust võtta. Või 300 000 eurot, nagu peaministril. Selle lisanduvad arvukad kõrvalkulud, nagu notaritasud, kinnisvaramaakleri tasud, vajadusel renoveerimiskulud lisaks või elektrivõrgu liitumistasu jne.
Olen täiesti nõus, et keegi ei peaks saama midagi tasuta, aga samal ajal õhust ja armastusest ka ei elata. Iseseisvat elu alustavatel noortel ei tohiks olukorda keerulisemaks muuta, et pärast imestama, et miks küll on depressioon ühiskonnas levinud kui katk või, et “miks noored enam lapsi ei taha”. Ei tasu luua ka utoopiat või normaalsust, et inimesed peavad kannatama, et saada “õndsaks”. Püsime siiski reaalsuses. Kui inimene käib täiskohaga tööl ja saab ametlikult palka, siis kodu soetamine peaks olema enesestmõistetav osa elust mitte unistus pensioniks.
Automaks on rumal enda ülesehituselt (kui sellel üldse on mingi ülesehitus). Mõistaksin, kui antud maks läheks teede parandamisele ja hooldusele, aga praegu hakkame maksma õhku. Eriti ärritab mind automaksu juures sotsialistide vaade asjale, et kui inimene sõidab kallima autoga, siis ta peab ka rohkem automaksu maksma. Puhas kadedus ei ole siiski põhjus, et makse luua. Pöörame pilgu ka maal elavate inimeste poole – muidugi on igaühe enda otsus, kus ta elab, aga mida kaugemal linnast inimene elab, seda vajalikum on auto olemasolu, see on fakt.
Eelmisel sajandil küüditati inimesed oma kodudest, nüüd sunnime nad taas koduidest lahkuma, sest riigivalitsejad ei suuda olemasolevat raha mõistlikult kasutada ja seeläbi peavad inimesed liikuma linnadesse. Selle asemel, et makse tõsta, võiks vaadata alustuseks üle raha paigutamise. Siinkohal kõige lihtsam näide: maakooli jaoks raha ei ole, aga lühtriga bussipeatuse jaoks seda imekombel leidub. Saame ametnikkonnale korraldada paarikümne tuhande euro eest konverentse. Igasuguste MTÜ’de rahastused tuleks samuti tahaplaanile jätta, eriti kui päästjad peavad mitmel kohal töötama, et toime tulla.
Muidugi tasub mõelda, kas ja kui palju me üldse saame annetada kui endalegi ei jagu. Nii julmalt kui see ka ei kõla, siis tuleks maksud ja sealhulgas ka palgad külmutada, et säästa inimeste igapäevane ostujõud ja ettevõtete jätkamine. Antud protsess saab kindlasti olema nagu alkoholismi ravimine – alguses raske ja vastik, hiljem alles läheb enesetunne paremaks.
Ei ole mõistlik niigi keerulistes majanduslikes oludes rahva trotsi suurendada, sest nagu ka tuntud laulusõnad on: “Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja!”.
24. novembril Dublinis toimunud rahutused oli ehe näide, mis juhtub kui rahvas on viidud viimasele piirile ja toimub kuritegu, mis ei jäta külmaks ühtegi vähegi empaatiavõimelist inimest. Taaskord teiste vigadest õppimise koht.
Pille-Riin Kahro, Sinise Äratuse esimees