27.11.2023
Iirimaa äärmuslasest peaminister Leo Varadkar.
Ajakirjanik ja poliitikaanalüütik Rob Dreher arutleb portaali The European Conservative veergudel, mis juhtub siis, kui inimesed lakkavad pimesi uskumast valitseva klassi ja peavoolumeedia kuulutatavaid valesid.
Möödunud nädala neljapäeval pussitas Dublinis väidetavalt Alžeeria päritolu mees kolme last ja naist, kellest kahe vigastused on tõsised. Samal õhtul vallutasid Dublini tänavad protestivad ja mässavad kohalikud. „Paremäärmuslased,“ teatas Iiri politseiametnik. Väljaütlemine, mille kohalik peavoolumeedia kohusetundlikult üles korjas ja levitama hakkas.
Sõltumatu ajakirjanik Brian Kaller, kes viibis protestide ajal Dublini tänavatel, intervjueeris sealseid inimesi, kes kinnitasid, et protestiaktsioon oli alanud rahumeelselt ja muutunud agressiivseks alles pärast seda, kui politsei üritas inimesi sunniviisiliselt laiali ajada. Poodide rüüstajad ja autode põletajad seevastu ei paistnud välimuse järgi üldse olevatki iirlased.
Iirimaal, kus konservatiivne poliitiline partei puudub, ei ole Kalleri sõnul mingit paremäärmusluse probleemi kunagi olnud. Kuid nüüd oli vaja luua selline narratiiv. Ja võitluses „paremäärmuslusega“ ei kohku Iirimaa valitsus millegi ees tagasi. Peaminister Leo Varadkar juba teatas, et kohe hakatakse tegelema viha õhutamise ja vihaga seotud seaduste karmistamisega. Sest probleem ei ole ju mitte massiline migratsioon, vaid hoopis negatiivne suhtumine sellesse uhkesse mitmekesisusse, mida tuleb rõõmuga takka kiita.
Varadkari reaktsioon on parim kinnitus asjaolule, et Iirimaa valitsus ja meedia vihkavad oma riiki, selle traditsioone ja rahvast. Sarnane mentaliteet valitseb enamiku Euroopa riikide valitseva klassi hulgas. Sir Roger Scruton on nimetanud seda oikofoobiaks – omaenda rahva vihkamiseks.
Viimastel aastatel Iirimaal toimunu – massiline immigrantide riiki toomine valitsuse toetusel – on suureärane näide nn suurest asendamisest (Great Replacement). Kõigest kahe aastakümnega on Iiri rahvaarv kasvanud neljalt miljonilt ligi 5,3 miljonini. Suuremalt jaolt immigratsiooni tõttu. Septembris julges Iiri statistik Alan Barret mainida The Irish Timesile, et niisugune meeletu rahvaarvu suurenemine on toonud kaasa eluasemekriisi ja pannud tugeva löögi alla riigi tervishoiusüsteemi.
Aga mis teha – probleem on „paremäärmuslastes“. Mitte valitsuses, kes on muutnud tavaliste iirlaste elu halvemaks sellega, et on võtnud vastu tunduvalt rohkem sisserändajaid, kui Iirimaa suudaks taluda. Ja probleem nähtavasti pole ka meedias, kus on massiimmigratsiooni tõttu tekkinud murekohti pidevalt pisendatud ja kõiki muretsejaid rassistideks ja vandenõuteoreetikuteks sildistatud.
Prantsuse filosoof Renaud Camus on öelnud, et suur asendamine ei ole mingi vandenõuteooria, vaid lihtne tõsiasi. Massiimmigratsiooni kaudu toimuva Euroopa ühiskondade äärmusliku muutmise äratundmiseks ei ole vaja mingit vandenõuteooriat. See on toimunud viimase kuue aastakümne jooksul valitsuste toetusel, nii vasak- kui ka parempoolsete valitsuste.
Ka Suurbritannias on konservatiivid lasknud migratsiooni täiesti käest ära, eriti viimastel aastatel. Kummalisel kombel on sisseränne Suurbritanniasse Brexiti järgselt veelgi hoogustunud. Samas oli Brexiti üheks eesmärgiks just migratsiooni parem kontrolli all hoidmine. Vasakideoloogia võidukäik Briti institutsioonides, sealhulgas ka tooride ja politsei seas – on jätnud peavooluga mitte nõustuvad britid autsaideriteks omaenda kodumaal. Suurbritannia eluasemekriis on Euroopa karmim. Terve põlvkond noori seisab silmitsi väljavaatega mitte kunagi omada enda kodu.
Hollandis hääletasid valijad möödunud nädalal maha senise eliidi ja hääletasid aastaid demoniseeritud ja paremäärmuslaseks tituleeritud immigratsioonivastase Geert Wildersi poolt. Eluasemekriis ja massiline immigratsioon oli viinud ka Hollandi valijate kannatuse katkemiseni.
Aga muster on ka siin sarnane. Wildersi valimisvõidust kohkunud ja paanikas vasakliberaalne võimueliit ja meedia püüab kangekaelselt jätkata paremäärmusluse narratiiviga. Mis siis, et Wilders on tegelikult, kui migratsioonteema kõrvale jätta, vägagi progressiivne poliitik. Aga vasakliberaalid teavad, et kui neil õnnestub valijaid veenda selles, et migratsiooni ja mitmekultuurilisuse vastu seismine on „paremäärmuslaste“ ideoloogia ja fanatism, siis suudavad nad neutraliseerida terve hulga valijaid, kes on tegelikult oma kultuuri ja laste tuleviku pärast väga mures.
Ingliskeelne meedia ei ole Dublini sündmusi kajastades keskendunud mitte mässudeni viinud sündmusele, s.t lapsi pussitanud migrandile, vaid väidetava paremäärmusliku seltskonna hävitustööle. Ja ega see narratiiv nii lihtsalt ei muutu. Näiteks ameeriklased teavad omast käest, et meedia missioon ei ole mitte maailmas toimuvate sündmuste võimalikult täpne ja aus kajastamine, vaid ideoloogilise narratiivi edendamine. Kui inimesed sõltuvad välissündmustest info saamisel ainult omaenda riigi meediast, siis on nad jäetud täielikult end vasakpoolseteks kultuurisõdalasteks pidavate ajakirjanike meelevalda. Teame ju väga hästi, milline kuvand on loodud Ungarist.
Nüüd võib oodata ka Hollandi ja Iirimaa täiemahulist demoniseerimist meedias. Üks hollandlasega abielus olev ameeriklane kommenteeris veebis: „Wildersi valimisvõidu järel on mitmed minu „liberaalsed“ ameeriklastest sõbrad mulle kirjutanud ja avaldanud muret „hirmutava“ olukorra pärast Hollandis. Selgitasin asjaolusid veidi, aga tean, et sellest pole mingit kasu… Jääb mulje, nagu nad tahaksidki olla mures ja hirmul.“
Veelgi enam, jääb mulje, nagu tahaksid nad õigustada omaenda inertsust ja rääkida, kuidas asjad on kindlasti palju halvemini riikides, kus rahvas päriselt valib poliitikuid, kes ei pelga rääkida tõtt ja viia ellu poliitikat, mis päriselt tegeleb probleemide lahendamisega. Kui sa oled masiimmigratsiooni vastu, nagu Viktor Orban Ungaris, siis võivad ju su riigi tänavad olla turvalised ja sotsiaalsed pinged puududa, aga see kõik – nagu usuvad vasakliberaalid – on saavutatud fašistiks muutumise hinnaga. Geert Wildersi poolt hääletades võisid ju hollandlased valida riigi ainsat poliitikut, kellel on olnud julgust rääkida tõtt kuritegevuse ja migratsiooni vahelistest seostest, aga see kõik on – vasakliberaalide arvates – saavutatud paremäärmuslastega ühte heitmise hinnaga.
Nii et narratiiv toimib. Inimesed tahavad meeleheitlikult uskuda meediapropagandat, sest see vabastab nad häbist omaenda võimetuse pärast. Ent mis juhtub siis, kui piisav hulk inimesi ei usu enam valitseva klassi ja meedia toodetud valesid? Mis saab siis, kui nende silmad avanevad ja nad mõistavad, et neid on juhtinud inimesed, kes vihkavad oma rahvast ja kes tahavad muuta rahva samuti enesevihkajaks? Mis saab siis, kui inimesed mõistavad, et valitseva klassi paanika n-ö ohust liberaalsele demokraatiale olukorras, kus valijad hääletavad demokraatlikel valimistel „parketikõlbmatu“ poliitiku poolt, on tingitud asjaolust, et eliidi arvates tähendab liberaalne demokraatia hääletamist ainult nii, nagu nemad rahvalt eeldavad?
Siis ootab ees revolutsioon. Võib vaid loota, et see saab olema rahumeelne. Aga kõik need vadakarid üle kogu maailma ei suuda oma ülbuses näha, millised deemonid nad valla on päästnud. Nad süüdistavad kõiges järgnevas ikka „paremäärmuslasi“, kasvõi oma karjääri hävitamiseni välja, ja kui miski neid ei peata, siis ka liberaalse demokraatia hävitamiseni välja.
Allikas: The European Conservative