27.11.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Nii on. Aga selles ei saa süüdistada ainult üht osalist, üht erakonda.
Mitte ükski erakond ei ole jäänud väärikaks ja usaldusväärseks. Refid ja sotsid ju tegelikult algatasid selle languse, – kohe, kui EKRE riigikokku jõudis.
Kulminatsiooni või siis madalaimasse punkti kukkus see kultuur siis, kui Eestit “ähvardas” abielureferendum. Nii labaselt ei ole kunagi varem käitunud mitte ükski opositsioon, nagu refid ja sotsid oma täiesti mõttetute “parandusettepanekutega”. Riigikogu muudeti sõna otseses mõttes laadapalaganiks.
Pealegi pakkusid nad referendumile uut küsimust, ehkki küsimus oli riigikogus juba ära otsustatud? Ei ole võimalik, et normaalse mõistusega inimene oleks tõesti soovinud rahvalt referendumiga küsida, kas Eesti peaks ühinema Venemaaga või kas surnud naisega tohib abielluda. Mäletate, kui palju selliseid küsimusi oli, mida tingimata taheti ükshaaval läbi arutada? Loodan, et nad on kõik kuskil alles, et refi-sotside ihasid ja soove ka nende lastelastele tutvustada saab.
Ikka ja jälle leidub sotsiaalmeedias kommentaare, kus öeldakse, et EKRE “retoorika” või “ebaviisakas” käitumine hakkab vastu. Juhul, kui see pole öeldud valeliku ettekäändena selleks, et varjata või õigustada oma tegelikku sümpaatiat valetajate valitsusele ja demagoogilisse kantseliiti uppunud karjääripoliitikutele, siis on see ohtlik enesepettus. See on varjatud orjamentaliteet. Mõisnikku ei tohi ju kritiseerida!
Inimesed on ära harjunud poliitilise kantseliidi ja tühikõnelise demagoogiaga ja ehmuvad, kui hakatakse meie üpris jubedast olukorrast ausalt, ilma valetamiseta rääkima. Pealiskaudsele kuuljale tundub, et poliitik ütles midagi räiget, aga räige on tegelikult meie elu reaalsus, mille aus poliitik lihtsalt otse välja öelda julges. Ideoloog varjab selle räiguse klantspildi ja valelike sõnade taha.
EKRE on ainus ja esimene poliitiline erakond, kes räägib eesti keelt, räägib konkreetselt päris-maailmast, sellest, mis päriselt maailmas toimub ja näeb, mis toimub, ei aja demagoogilist udukantseliiti, nagu seda niinimetatud liberaalid siiamaani teevad.
Mis puutub “käitumiskultuurisse”, siis KUS te seda kultuuri meie poliitikas ja meedias näete? Mina küll ei näe, meil ei ole seda kultuuri hea mitu aastat! Kui normaalseid inimesi tohib avalikult natsideks ja foobideks ja rassistideks sõimata – kas see on kultuur? Kas lubjatud hauad on kultuur?
KES alustas? EKREt on sõimatud tuhandeid kordi rohkem ja hullemini, EKRE ise on vaid kritiseerinud nähtusi, mis on kriitika ära teeninud. Kas keegi on kunagi vabandanud EKRE ees oma ülekohtuse või lausa ropu sõnakasutuse pärast? Ei ole. Mitte kunagi.
Ja mõtelge, mida need koolikiusajatest karjääripoliitikud on teinud Eestile ja eesti rahvale, kus siin on see “käitumiskultuur”? Maaelu on välja suretatud, sajad tuhanded noored on pagenud välismaale tööle, makse muudkui tõstetakse, maad ja metsad on välismaalastele müüdud, metsi aina hävitatakse, Rail Balticu ettekäändel rüüstatakse eesti maad ja tassitakse ühest paigast teise ja raisatakse ning röövitakse maksumaksja raha. Ja tuletage meelde haldusreformi, mille vastu ainsana oli EKRE!!!
Nüüd on veel elektrist tehtud luksuskaup ja rahva “jätkusuutlik” röövimise vahend, elektrist, mis on meie igapäevases elus äärmiselt vajalik, ilma milleta ei ole inimestel tänapäeval võimalik elada! Päike läheb looja enne kui nende pahategude nimekiri valmis saab.
Ja valetatakse, valetatakse, valetatakse, aga see ei hakka neile õrnahingelistele EKRE “retoorika” arvustajatele vastu?
Meie kõige suurem õnnetus on väga paljude inimeste lausa äärmuslik enesekesksus ja sellega kaasnev rumalus, ülim enesega rahul olemine, üleolev teiste halvustamine, võimetus ja soovimatus teist ära kuulata või süveneda teise mõtteavaldusse. Iseenda seadmine maailma kõige kõrgemaks keskpunktiks, keda ei tohi keegi riivata ega kritiseerida.
Ja sellest lähtuvalt kõigi sündmuste ja avaldatud mõtete tõlgendamine oma isiku ja oma piiratuse läbi, teiste inimeste jaotamine justnagu karpidesse, millele kleebitakse sildid peale ja vastavalt sildile suhtutakse inimesse, enamasti mingi põgusa mulje järgi, kellegi pahatahtliku laimu põhjal või mingi üheainsa lause põhjal, mida see inimene kunagi kusagil on kasvõi juhuslikult öelnud. Seda lauset tõlgendab silmaklappidega egoist loomulikult nii nagu seda näha tahab tema piiratus ja pahatahtlikkus.
Nõnda suhtuvad võltsliberaalid konservatiividesse.
Konservatiiv ei ole nende jaoks inimene, vaid inetu sildiga karp.
Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega peaks inimene olema vastutav oma tegude eest.
Normaalne inimene on see, kes püüab ise elus püsida ja ka teisi elus hoida. Normaalne inimene on see, kes teab oma kohust ja vähemalt püüab seda täita. Normaalne inimene vastutab oma tegude eest ja mingilgi määral oskab hinnata oma tegude tagajärgi.
Normaalne inimene hoidub tegudest, mis võivad kahjustada tema rahva tulevikku ja tema tulevaste lapselapselaste elukeskkonda.
Vaimselt terve inimene teab, et ta on inimene, et ta elab ühiskonnas ja on sellest sõltuv. Ta arvestab teiste inimestega, tajub, missuguses olukorras, missuguses atmosfääris ta hetkel viibib ja oskab sellele vastavalt käituda.
See, kes vastutustundetult hävitab elu, enda ja teiste oma, on vaimselt vähemalt alaarenenud, kui mitte haige.
Vaimse hälbega inimene on äärmuslikult enesekeskne, ta ei oska või ei soovi arvestada teiste inimestega. Talle tundub, et ta tohib teha kõike, mida iganes soovib, aga teised tema suhtes ei tohi niisamuti käituda.
Vaimse hälbega inimesi ei tohi võimu juurde lubada.
Kuidas õpetada inimesed jälle oma mõtteid avaldama, ilma kaklemiseta, ilma vastastikuse solvamiseta, viisakalt, mõistlikult? Enne kuulata, mõista, ja siis alles vastata?
Võtaks probleemi ja arutaks seda. Püüaks hinnata probleemi, mitte seda inimest, kes probleemile tähelepanu juhtis. Rahulikult, mõistlikult, viisakalt. Igaüks oma teadmiste põhjal, mitte isiklike emotsioonide põhjal.
Ma ei ütle: emotsioonideta, sest emotsioonideta ei ole võimalik midagi teha, inimese tegutsemise aluseks on ju ikka eelkõige emotsioonid, aga neid tuleb mõistuse ja teadmiste valguses kaaluda. Emotsioonid võivad olla vahel väga isekad, võivad juhtida inimest tõest kaugemale. Ent on ka emotsioone, mis suunavad inimest tõe poole, mis aitavad tal tunnetada tõde. Neid tuleb uskuda, teisi tuleb vaos hoida.
Haritud inimene oskab ja suudab ju ennast valitseda. Ja ka oma tegevusele ausat hinnangut anda.
Me oleme tegelikult liiga viisakad ja liiga tagasihoidlikud, viimased kümme aastat on meid aetud pikkamööda kuristiku poole nagu lambaid tapale. Ja meie kanname igaks juhuks nööri taskus, et kui valitsusel tuleks mõte meid üles puua, siis oleks meil nöör kohe olemas.
Malle Pärn