Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

“Usaldan teadust!” lisaks võiks olla “Usalda, aga kontrolli alternatiivsetest allikatest”

-
29.11.2023
Inimene peaks olema Jumal, kui ainult tema mõjutaks Maa kliimat.
© Scanpix

Paljud inimesed on sotsiaalmeedias oma pildi kõrvale pannud loosungi “Usaldan teadust!”, mida võiks kommenteerida mitmeti: “Usalda, aga kontrolli” (mis on tegelikult nonsenss, sest kontrollimine täit usaldust ei näita) või siis “Usaldan teadust, aga teadlasi mitte iga kord!”

Kõrge teadus vajab uuringuteks väga maist nähtust, nimelt raha, mida ta üldjuhul ise ei teeni, kuid ilma milleta ei saa ta kunagi hakkama. Raha saadakse kas riigieelarvest, kus üleüldise rahanappuse juures tuleb rahastus välja võidelda, või siis rikastelt sponsoritelt, kellel on üldjuhul omad huvid, mis võivad tekitada eetilisi probleeme.

Riigieelarvest jagavad raha võimulolijad, kellel on oma poliitilis-ideoloogiline agenda ning poliitikud tahavad sellele tuge just teadlastelt, kes on üldjuhul ühiskonnas lugupeetud. Poliitilised narratiivid aga ei ole alati teaduslikud ja seavad teadlased dilemma ette: kas toetada teaduse nimelt teatud ulatuses ebateadust või kaotada üldse võimalus “teadust teha”.

Ennekõike on seda näha praeguses “kliimavõitluses”, kus paljud teadlased on poliitilisele ja ideoloogilisele survele järgi andnud. Esmalt on ju näha, kuidas kliimavõitluse sildi all on rakendumas suurem väärtuste ümberjagamine, seega on protsess ammu väljunud kliima teemast. Teiseks on sama selgelt nähtav, et kliimamuutuste puhul räägitakse ainult inimtekkelisusest, mitte aga inimtegevusest ühe põhjusena paljude teiste põhjuste seas.

Igal juhul on praegu serveeritav kliimavõitlus täiesti ebateaduslik, millele viitab kasvõi poliitiliselt pealesurutav narratiiv, et inimtekkelistes kliimamuutustes ei tohi kahelda. Teadus ise aga ongi otsing erinevate variantide vahel ja kui üks variant kuulutatakse ainuõigeks, siis on see juba dogmatism.

Teadust ei maksa pimesi uskuda ka koroonapandeemia ajal juhtunu järgi – üks praegu poliitikasse siirdunud Eesti teadlane rääkis valitsuse teadusnõukojas olles ühte juttu, pärast päevapealset vallandamist aga julges rääkida teist juttu. Võimupoliitikutel oli vaja pandeemias teha poliitilisi otsuseid ja sageli tehti teadlaste poolt neile “katust”. Rääkimata sellest, et koroonapiirangud ja -meetmed tekitasid vastandlikke hinnanguid nii maskikandmise, vaktsineerimise kui ka sunnimeetmete osas, kõik teadlased ei mõelnud ühtemoodi.

Kõige häbiväärsem on kahtlemata teadlaste kaasaminek nn soouuringutega, kus ollakse jõutud ikka väga naiivsete ja selgelt absurdsete “teaduslike” avastusteni. Või siis vähemalt serveeritakse soopõhist ebateadust teadusena. Ilmselt on suur roll selles ka ideoloogilisel survel, sest paljud teadlased on ka “tühistatud” ning ülikoolides keelduvad ajupestud tudengid minemast nende professorite loengutele, kes julgevad öelda, et mees on ikka mees ja naine on naine. Hirm “tühistamise” ees sunnibki paljusid teadlasi otsima eetilisi kompromisse, sest vastasel juhul nad lihtsalt hävitatakse teadlastena.

Üks Eestis tuntud inimene on öelnud: “Ülikoolides pea pooled humanitaarteadlased on juba ära tabanud, et raha tuleb siis, kui teha poliitpropagandat võimalik et maksimum veel 3 aastat võimul olevatele parteidele ja kogu “teadusruum” on täis sinihumanitaare, rohesemiootikuid, mahefilolooge, bioteolooge, ökoajaloolasi ja keskkonnafilosoofe. Rääkimata säästliku arengu psühholoogidest, kestliku ringmajanduse sotsioloogidest ja säilenõtketest meediauurijatest.”

Teadust saab alati usaldada, küll aga mitte alati teadlasi. Ka Mitšurin kandis teadlase tiitlit, Põhja jõgede lõunasse suunamist peeti teaduseks ning nõukogulikud “teadusavastused” on tänaste ideoloogiliste “teadusuuringutega” väga sarnased. Kui teadust usaldada, siis ikka ka kõike selleteemalist põhjalikult uurides, sealhulgas ka alternatiivseid seisukohti.

Uued Uudised