29.11.2023
Naisõiguslaste protest vägivallavastasel päeval, mis Eestis muutus pere ründamiseks.
Eestis, nagu mujalgi maailmas, peetakse vajalikke võitlusi, mis oleks muidu normaalsed, kuid ideoloogid ja ekstremistid suudavad need paraku kiiresti ära labastada, ning tagajärjeks on see, et keegi ei võta midagi tõsiselt.
Hea näide on erakond Eestimaa Rohelised. Mõiste “rohelised” on alati tähendanud loodusekaitsjaid, Eesti “rohelised” aga deklareerisid kord Zuzu juhtimisel, et nende prioriteet olevat geiõigused. Muidugi, ka looduskaitsja võib geisid toetada, aga see pole ega ole kunagi “roheluse” pea-, isegi mitte teine või kolmas eesmärk olnud.
“Õigeusklik” looduskaitsja lahkuks ruttu pseudoroheliste ridadest, kui mahavõetavate puude kaitsmise asemel peaks ta minema homoparaadile või meeleavaldusele abordiõiguse eest. Keskenduda tuleks ikka ühele võitlusele, mitte päästa korraga kogu maailma, sest igale poole ei jõua keegi.
Kliimavõitlus on väga kummaline nähtus, pealtnäha justkui vajalik, aga samas saabastega seljas trampiv. Võtame näiteks inimese, kes on üheaegselt maa-, metsa-, põllu-, maja- ja automanik. Kliimameetmed sõidavad tal praktiliselt igast küljest sisse: põllupidamises tuleb piirata väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist, loomakasvatus tuleb muuta vähem CO2-te eraldavaks, maja tuleb soojustada keskkonnasäästlikuks ja kasutada “õiget” küttevahendit, auto tuleb osta keskkonnareeglitele vastav… iga asi neist nõuab raha, raha ja veel kord raha.
Kivi tuleb heita veel mitme survegrupi, sealhulgas loomakaitsjate (Loomus, Nähtamatud Loomad) aeda, sest need peamiselt linnanoortele tuginevad ühendused on muutunud väga ekstremistlikuks ja agressiivseks ega arvesta grammigi reaalsete oludega – nende arvates olgu karusloomakasvatus, puurikanade pidamine või lüpsilehmade “ahistamine” kohe lõpetatud!
Põllumajandus on seejuures väga traditsiooniline, pikalt üles ehitatud ja muutustega aeglaselt kohanev ala, kus ei saa midagi üleöö teha (otseselt ebainimlike tingimuste kiire likvideerimine välja arvatud). Pealegi on põllumajandus koht, kus raha liigub väga vaevaliselt, investeeringuteks tuleb sageli laenu võtta ja kiireteks olemuslikeks (kanad puuridest vabapidamisse) muutusteks seda lihtsalt ei jätku. Ülesköetud linnanoored aga sellest ei hooli, teevad farmide väravates agressiivseid proteste ja õhutavad konfliktid lakke.
Eraldi tasub peatuda naisõiguslusel, täpsemalt selle radikaalsel variandil. Naiste võrdsed õigused on üliolulised, aga neid ei saa ellu viia Smolnõile tormi joostes. Naistel on vaja liitlasi ning nendeks on mehed, lapsed ja normaalselt toimivad pered. Hiljutine naistevastase vägivalla tõkestamise päev aga näitas, et radikaalfeministid teevad kõik liitlased vaenlasteks, rünnates nii peret, pidades seda vägivalla allikaks, kui ka vastandudes meestele, keda peetakse naiste õiguste piirajateks. Rääkimata lastest, keda lihtsalt ei taheta, kas siis karjääri- ja edukultust, kliimavõitlust või abordiõigust rõhutades.
Kõik need võitlused jooksevad kokku, sest kui vaadata praegu näiteks Eesti “kliimavõitlejate” eliiti, siis samad inimesed on tegevad ka naisõigusluses, homoagendas, üleilmastumises ja ei tea kus veel. Nad ei muretse mitte ühegi valdkonna pärast, vaid ongi elukutselised revolutsionäärid ning selle tagant paistavad välja Marxi ja Che Guevara habetunud näod.
Uued Uudised