Vastasseis Riigikogus on selle tagajärg, et üks osa valijaskonnast kõrvaldatakse „sanitaarkordoniga“ otsustamise juurest

Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias sellest, et võimuerakonnad, kes ootavad EKRE-lt obstruktsiooni lõpetamist, on ise loonud olukorra, kus rahvuskonservatiivid peavad sellist võitlusviisi kasutama.

“Kärt Anvelt EPLis: „Martin Helme saadetud avalikus kirjas on aga kohti, millega EKRE paugutab tühja. Näiteks abieluvõrdsuse puhul, mis pole enam ühiskondliku debati teema ja mille kohta vastu võetud seadust ei hakka keegi muutma.“

Homoabielu, mida Anvelt demagoogiliselt „abieluvõrdsuseks“ nimetab, ei ole mitte kunagi olnud ühiskondliku debati teema. Kaja Kallas ütles alles mõne aasta eest, et ta ei tea mitte kedagi, kes sooviks abieluinstitutsiooni muuta. Enne valimisi ei olnud sel teemal mingit arutelu. Ja kui see pärast valimisi ühtäkki lauale pandi ja koalitsioonileppesse kirjutati, polnud arutelu enam võimalik. Homoabielu otsustati seadusesse rammida veel enne jaanipäeva.

Millegipärast räägitakse kogu aeg EKRE-st kui mingisugusest takistusest ja pidurist, kuid mitte sellest, et EKRE-l on valijad, kes moodustavad valijaskonnast viiendiku või koguni neljandiku, kelle väärtustest justkui võib teerulliga üle sõita, kellega ei pea arvestama ja kelle võib jätta valitsuses esindamata.

Obstruktsioon ja vastasseis parlamendis on tagajärg. Nimelt selle tagajärg, et üks osa valijaskonnast kõrvaldatakse „sanitaarkordoniga“ võimu juurest, nende muresid, vaateid ja väärtushoiakuid ignoreeritakse ülbelt ja neid ei kavatsetagi kuulata, arvestamisest rääkimata.

„Abieluvõrdsuse“ järele puudus igasugune vajadus. Mõned „edumeelsed“ parteid tahtsid lihtsalt ühiskonnale näidata, et nad suudavad ennast selles kultuurisõjas kehtestada. Neid ei huvitanud, mida teised inimesed tunnevad. Ainus mõte oli: meil on hääled koos, kasutame ajaloolist võimalust!

Selline mõtte- ja käitumisviis ei ole ühestki otsast demokraatlik, kaasav, ühisosa otsiv, vaid see on enda maksma panemine jõupositsioonilt – me teeme, sest me saame! Loomulikult ei saa sellist poliitilist käitumist aktsepteerida. Ühiskond ei koosne ainult seksuaalvähemustest või progressivistlikest aktivistidest, kelle tahtmine peab sündima. Kui on soov muuta kultuuriliselt väga olulist institutsiooni, siis peab selleks olema laiem üksmeel ja loomulikult ka tegelik vajadus.

Teiste inimeste nahaalse jalge alla trampimise vastu ei ole muud vahendit kui obstruktsioon. See peaks koalitsiooni ülbeid aktiviste ja poliitikuid veidigi taltsutama.

Ja asi pole selles, et te ei saa ellu viia oma valimislubadusi – te petsite ka omaenda valijaid, hakates pärast valimisi kavandama poliitikat, mille te enne maha vaikisite („Lugege mu huultelt – maksud ei tõuse!“). Vale ja pettusega tulite võimule, vale ja pettusega tahate võimust kinni hoida. Sellistega ei olegi millestki rääkida.”