02.12.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Meil tuleks rajada üks ühine mälestusmärk igasuguse võimu vägivalla ohvritele. Läbi aegade. Nii kommunistliku kui kapitalistliku, ning nüüd juba ka liberalistliku vägivalla ohvritele, ehkki see viimane kõlab kuidagi kummaliselt – liberalism ja vägivald? Paraku on meil juba palju liberalistliku vägivalla ja ülekohtu ohvreid.
Need ohvrid on ju igal ajal olnud enamasti ühed ja samad, need on alati sellised inimesed, kes hindavad tervet mõistust ja inimese vaimset suveräänsust. Kes püüavad hävitamise ja labastamise eest kaitsta inimlikkust ja kultuuri. Kes hindavad tõde ega taha uskuda totalitaarse ideoloogia valesid.
Paistab, et sellised inimesed on igale võimule ohtlikud.
Selle vägivalla ohvrid ei ole aga mitte ainult tühistatud või ülekohtuselt trahvitud või ebaõiglaselt halvustatud ja inetute siltidega ülekleebitud (konservatiivsed) üksikisikud, selle all kannatab ka meie ühiskondlik elukorraldus, inimestevahelised suhted, kultuur ja äralörtsitud abieluinstitutsioon. Maapiirkonnad on suures ohus, maakoolid, postkontorid, haiglad, raamatukogud, päästeametid pannakse kinni, paljud külad on tühjaks jäänud.
Selgitus sellel mälestusmärgil võiks olla selline: “Igavene mälestus igasuguse riikliku (poliitilise, seadustatud) vägivalla ja ülekohtu ohvritele.”
See võiks olla midagi niisugust, nagu Pilistvere kivikangur, et inimesed saaksid seda ise jätkuvalt rajada. Võib-olla võiks see tõesti olla ristiväli või ristimägi, noh, niisugune ala, kuhu saaks riste panna, ja kuhu need inimesed, kellele rist sümbolina ei meeldi, saaksid näiteks asetada oma kivi, istutada puukese või lillepõõsa. Kes soovib, võib oma tähisele lisada plaadikese või graveeringu selgitusega, mille või kelle mälestuseks ta selle sinna tõi.
Usun, et see mõjuks rahvale ka psühholoogilises mõttes hästi. Nagu väiksel viisil teraapia: olen saanud kuhugi oma mure maha panna. Lootus, et keegi ehk kunagi tunneb talle kaasa ja jagab tema muret?
Võiks alustada sellest, et istutada üks tamm või valida koht mõne kena üksiku suure tamme juures, vedada kohale üks suur kivi, mida võiks ehk pisut kujundada või lihvida, kuhu siis sisse raiuda selgitus ja võib-olla ka mõned kohased värsid ja kirjakohad või palved, ristiinimeste jaoks muidugi ka üks suuremat sorti raudrist, ja siis võiks hakata korraldama sinna palverännakuid – individuaalseid ja kollektiivseid. Ja poliitikud, kel natuke südametunnistust veel alles on, saaksid seal oma patte kahetsemas käia ning oma silmaga näha, kui palju on nende aktiivne tegutsemine inimestele haiget teinud.
Mingi maastikuplaan tuleks muidugi ka koostada, et oleks mingi korrapärasus – kuhu ja kuidas asetada kivid ja ristid ja kuidas istutada puud. See Mälestuste Salu või Väli (Universaalne Memoriaal) võiks kujuneda turiste ja ka riigivägivalla ohvreid mujalt maailmast kokku meelitavaks vaatamisväärsuseks, mille tulemusel saaks sinna luua ka teenindusettevõtteid ning sellega luua kohalikele inimestele töökohti.
Selleks tuleks ilmselt luua mingi staap, kuhu inimesed üle Eestimaa võiksid hakata pakkuma neile teadaolevaid kauneid paiku, mis sobiksid sellise mälestusmärgi rajamiseks. Muidugi oleks kõige parem, kui põhitöö selle ettevalmistamiseks teeksid juba riigi palgal olevad inimesed, näiteks kultuuriministeeriumis, kes ühtlasi taotleksid Euroopast projektirahad ja angažeeriksid endale abiks mingi sõltumatu loomingulise tuumiku.
See oleks jätkuks Vello Salumi andekale algatusele. Ülekohus ja vägivald peab (inimlikus ühiskonnas) olema üksmeelselt taunitud ja tõkestatud!
Ja vaadake – isegi kui see mälestusmärk siis mõnedele ei meeldi või süüdlastele vastu hakkab – pole see siis läinud meie maksumaksjatele miljoneid maksma, nii et kellelgi ei ole põhjust nuriseda.
Malle Pärn