03.12.2023
Tõesed sõnad.
BNS vahendab: “MKM: riigi immigratsioonipoliitika ei vasta tööjõuturu ootusele”. Jutt ikka sama, võõraid on juurde vaja, muidu see majanduslangusesse lastud riik ei arenevat. Aga kellele seda “arengut” enam vaja on?
Eesti rahva ellujäämisest rääkivast Põhiseaduse preambulit pole mõtet enam suhu võttagi, sest sellest ei hooli enam keegi peale rahvusmeelse ühiskonnaosa, ning riiklik tegevus käib sellele täiesti risti vastu.
Mina eestlane, elan Tallinnas üürikorteritega majas, kus naabriteks on ukrainlased, venelased, aafriklased, üks keskasiaat ja veidi eestlasi. Poes käin Järve keskuses, kus kassas istuvad peamiselt ukrainlannad ja venelannad, kes eesti keelt ei räägi või siis räägivad vähe. Koju tagasi sõidan linnaliinibussiga, kus vene pensionärid sõimavad Eesti riiki. Isegi lähedases aedlinnakus jalutades tuleb vastutulijate puhul mõistada, mis keeles ta räägib. Hõiked “bljäd” korteri akna all on tavalised ning koridoris laulab valjult mustanahaline.
Tallinnast on juba saanud Rahvaste Paabel ja see on levinud ka Harjumaale. Siinsamas Tallinn-Väikeses kerkivad majad, mille paljud uusasukad ei räägi eesti keeles. Niisiis, ettevõtjad, kelle jaoks te seda Eestit arendate, mille tarvis on teile võõrtööjõudu juurde vaja? Kortereid teete välismaalastele, töökohti loote võõrtöölistele, töökeeleks on teil vene ja inglise keel.
Ma teenisin kaks aastat Nõukogude Armees, Moskvas ja Moskva oblastis. Olen Nõukogude Liitu ja Venemaad näinud ja ma ei taha teda siia, ei Putini ega Navalnõi oma. Venemaa võib olla kaasajastunud, aga mitte muutunud, mida on näha agressioonist Ukrainas. Vene keel ja venekeelsed põlistavad siia ka Venemaa. Kaja Kallase valitsuse ettevõtlusminister Andres Sutt ütles otse välja, et välismaalaste seadus lahjendatakse just tööjõu tarvis endisest Nõukogude Liidust – see on ju NLKP poliitika.
Tööandjate keskliidu boss Arto Aas ütleb, et hirmud migratsiooni ees olevat pärit minevikust. Ei, need on ka siit, otse Tallinnast pärit ja kasvavad, eriti kui meenutan suvist sõitu Frankfurtist Strasbourgi. Euroopa Liidu teises pealinnas võtsid eestlaste grupi vastu kõigepealt purupurjus venelane ja siis laksu all aafriklased ning hotelli akende all kihas terve öö lõunamaine elu, ja mitte Lõuna-Euroopast. Meie grupi naised kartsid seal tõsiselt.
Sarkastiliselt tahaks töökeskliitlastele soovitadagi – pöörduge otse Putini poole, tema annab teile venekeelset odavtööjõudu küllaga, nagu ta saatis maatasa tehtud Ukraina linna Mariupolisse šefluse korras Peterburi töölised “ülesehitustöödele”. Muidu veate Venemaad vaikselt siia, iga uue venekeelse “ajuga”.
Üha rohkem tundub, et ühele seltskonnale polnuks Nõukogude Liidust lahkumine üldse vajalik olnud. Nomenklatuuris oleks nad nagunii, tööjõud üle NLiidu oleks vabalt võetav, praegune “rahvaste sõprus” oli kohustuslik ka tolles Liidus (aafriklastele ja teistele sõpradele oli Moskvas koguni Lumumba ülikool), Eestis taheti laulu- ja tantsupidu täiendada teiste rahvaste loominguga (nagu nõuti peale viimast noorte laulu- ja tantsupidu) ja “vihakõne” oli “kodanlikele natsionalistidele olemas – kõike seda saanuks ka Nõukogude Liidus.
Eesti liberaalne-vasakpoolne valitsus läheb kaasa ka Euroopa Liidu plaanitava föderaliseerumisega, andes suveräänsuse ära Brüsselisse. Aga mida siin imestada – mõttetargad on öelnud, et Eesti riiki on vaja ainult eestlastele (täpsemalt: rahvusmeelsetele eestlastele), kõik teised saavad edukalt hakkama ka europrovintsis või oblastis. Valitsusele see meeldibki, sulane ei suuda peremees olla.
Eestlasigi hoiavad Eestis vaid esivanemate hauad, lapsepõlvemälestused ja oma maakodu veel säilinud eestikeelses keskkonnas, muidu pole vahet, kas elada Tallinnas, Londonis või Barcelonas – siin tulevikku enam pole, see koht on muutumas ülemaailmsuse tuulekoridoriks ja Kolmanda maailma prügikastiks. Vene keele pealetungides muutume me üha enam oma hõimurahvaste Mordva, Marimaa, Udrmurtia, Komimaa ja Karjala suguseks, kus linnades valitseb vene keel ja meel ning põlisrahvas on taandunud ääremaade küladesse.
Rail Balticu, tuuleparkide ja uusarenduste Eesti ei teeni enam eesti rahva huve. Kui tööandjad räägivad, et nad vajavad arenguks töökäsi, võib neile vastata – kelle jaoks? Te ei tee ju enam midagi eestlaste, selle väheneva rahvakillu heaks, vaid võõraste hüvanguks. Seega – keda kotib, mida teie vajate!
Aga ütlust “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?”, pole mõtet enam üle küsida. Sellest, miks riik 1918. aastal loodi ja 1991. aastal taastati, pole suurt enam midagi järel.
Jüri Kukk, toimetaja