04.12.2023
Õpetajatöö tulemuseks peaks olema hea mõtlemisvõimega ja laialdaste teadmistega elluastuja.
Portaal Uued Uudised avaldas 1. detsembril k.a. eelneva pealkirjaga loo. Saan aegajalt ka oma kirjutistele väikest tagasisidet, just õpetajatelt üle Eesti. Sellelegi loole tuli mitu vastukaja.
Üks neist väärib laiemalt tutvustamist. Õpetaja väitis, et on koolis toimuvast tüdinenud ja ootab koolivaheaega. Ta kirjutas: „Põhiline ei ole koolis enam õpetamine, vaid õpilaste eripära arvestamine [minu eristus – P.L.]. Õpilasnõustaja saadab mulle nimekirju, keda ei tohi küsida ega tunnis nimepidi nimetada, kellel on koolistress ja kellel matemaatikamasendus…“
Vana koolmeistrina mõistan taas põhjusi, miks õpetajatöölt lahkutakse. Õpilase-lapse ISIKUPÄRA ise on pedagoogikas vana mõiste, mis teadusliku sisu sai 20. sajandi psühholoogiauuringutega – eriti tähtsad on kõrgema närvitegevuse iseärasused (üldvõimetega), signaalsüsteemid ja seadumuse probleemid. Olen neid tutvustanud üle 35 aasta me emakeeles – siit saaks õpetaja oma tööle tuge.
Üks TÜ professor annab 14. nov. k.a. Õpetajate Lehes üsna hea ülevaate nn õpikäsitustest maailmas. Neid käsitusi ilmub meie ajakirjanduseski, sest mõtlev inimene võib ka oma (!) teooria (eriti seoses kooliga – siin tunnevad end paljud „asjatundjana“) kokku panna. Tõsiteaduslikku alust neil siiski pole, kuigi nad ei pruugi olla täiesti valed. Samas on nad äärmiselt abstraktsed – ei aita õpetajat!
Ka on õpikäsituse teooriad enamasti loodud enne, kui toimusid kognitiivse psühholoogia alusuuringud OMANDAMISE kohta (1957-1980-ndatel).
Just siis jõuti omandamisprotsessi uurimisel nii Läänes kui Idas ühtsetele seisukohtadele. Õpetamise vaatevinklist olen korduvalt meie emakeeles neid tutvustanud („Õpetamine on huvitav“ – REKK, 1997, „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis“ – TÜ, 2000, „Mõtlemine on huvitav“ – REKK, 2003, „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme (õpetamine kui looming)“ – TÜ, 2008 ja veebiloengutes Youtube`is). Õpetamisel on omandamisprotsess otse ka seotud mõtlemise arendamisega – mõtlemisoperatsioonide kasutamisega tunnis.
Õpetamine (ka omandamine) enne murdeiga ja pärast on üsna erinev. Kahjuks on isegi didaktikud sageli arengupsühholoogia unustanud. Olnud 60st õpetaja-aastast üle poole tööl vanemas kooliastmes, pean end siin nö profiks. Lähtudes teadusest omandamisprotsessis, tundsin õpetajatööst lausa naudingut – ei mingit stressi ega mõttetut lisatööd – tundides käivitasin just õpilaste vaimse tegevuse, mis (oh imet!) neile isegi lausa meeldis (kutsekooliski!).
Üle 20 aasta tagasi näitasin seda (lahtistes tundides) TÜ õpetajate täiendkoolitustel osalejatele. Nemadki imestasid tundide lihtsuse üle. Õpetamisel tulebki teha õigeid asju õigel ajal – omandamise eesmärgil (mitte emotsioonidega eputamiseks)!
Peep Leppik, pedagoog-metoodik