Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Teise maailmasõja lõpus “võitjate” massivägistamise läbi elanud Saksamaa lubab täna uutel vallutajatel naisi karistamatult “põõsasse vedada”

-
05.12.2023
Koht Saksamaal Freiburgis, kus afgaanist varjupaigataotleja vägistas saksa neiu.
© Scanpix

Kanada kirjanik, saatejuht ja ühiskonnakriitik Mark Steyn kirjutab lääne ühiskondi hävitavast hullumeelsest migratsioonipoliitikast ja viitab, et selline multikultiühiskond ei ole võimeline jääma ellu.

“Kas olete kunagi sattunud Hamburgi linnaparki? Kohalikud nimetavad seda linna roheliseks südameks – 140 hektarit metsa, järvi ja aasasid, mänguväljakuid, spordiplatse ja kontserdilavasid, lisaks Saksamaa suurim planetaarium. Aga ka suurepärane koht vägistamiseks.

Viieteistkümne aastane tütarlaps veetakse nelja „nooruki“ poolt põõsasse. Nad vägistavad neiu ja filmivad oma tegevust. Sest, kui sa ikka juba paned toime grupivägistamise, tahad sa ju hiljem näidata seda semudele, kes samaga toime pole tulnud. Kui meestel saab isu täis, ajab tüdruk end kuidagi jalule ja komberdab eemale, ainult selleks, et joosta järgmise viiepealise noorukite seltskonna otsa, kes vägistavad teda uuesti. Ja filmivad kõike uuesti, nii et nüüd on olemas kohe terve täismahus film – üle kahe ja poole tunni. Peaaegu sama pikk kui „Sõrmuste isand“ ja peaaegu sama paljude osatäitjatega – neiu kehast leiti üheksa erineva mehe spermat. Kõik väga rahvusvaheline – mehed Egiptusest, Liibüast, Kuveidist, Iraanist, Afganistanist, Montenegrost, Poolas, Armeeniast… Üdini mitmekesine, natuke nagu ÜRO peaassamblee… ehkki ametnikud üritasid kiivalt tembeldada enamiku vägistajatest sakslasteks. Kaks olevat siiski olnud „ebaselgest rahvusest“. Selliseid leidub päris palju.

Koolitüdruku vägistamine on hirmus asi – eriti noormeestele. Nagu püüdis selgitada juhtumiga tegelema määratud naispsühhiaater Nahlah Saimeh, võib „sisserändaja taust muuta kurjategija ühiskonnas tõrjutuks“ ja viia „pööraste fantaasiateni, mille eesmärk on kompenseerida omaenda kannatusi“.

Jah, aga kaks ja pool tundi? Tõepoolest, päris pöörased fantaasiad.

Aga mida mina ka tean. Teisipäeval langetas kohus otsuse: üheksa vägistajat vanuses üheksateist kuni kakskümmend mõisteti küll süüdi, kuid vangi läheb neist vaid üks, seda kaheks aastaks ja üheksaks kuuks. Ülejäänud kaheksa said tingimisi karistuse, see tähendab jalutasid kohtumajast välja tänavale, võib-olla sooviga jalutada pisut maalilisemat teed mööda ja minna läbi pargi. Sada päeva kestnud kohtuasja jooksul ei näidanud ükski neist üles kahetsust oma ohvri suhtes. Milleks? Sest nagu võime lugeda ajakirja Spiegel juhtloost: tõelised ohvrid on ju hoopis nemad.

„Kurjategija, kes on sattunud ühiskonnas tõrjutu rolli, muutub kultuuriliselt, lingvistiliselt ja ühiskondlikult täiesti juuretuks.“ Noormeestel siiski ei paista olevat probleeme lingvistilise juuretuseta, vähemalt mitte siis, kui neil on vaja korraldada ad hoc vägistamine seltskonnaga, mis koosneb araablastest, pärslastest, afgaanidest jne. Aga kui nad on nii juuretud (ehkki kuus neist olid väidetavalt sündinud Hamburgis), kas siis ei oleks olnud parem, kui nad oleksid jäänud sinna, kus on nende juured ja kus „pöörased fantaasiad“ neid ehk vähem vaevanud oleks?

Hamburgi kohtunike ühing on väga mures… õnnetu tütarlapse pärast? Sugugi mitte. Vastupidi, nad kritiseerivad kohtuotsust, mis olevat otsene rünnak õigusriigi vastu ja mida iseloomustavat immigratsioonivastane alatoon. Ma siiski arvan, et noored saksa neiud ei pea „õigusriigi“ pärast enam väga palju muretsema. Nahlah Saimeh välja pakutud leevendavad asjaolud on heaks stiimuliks kõigile, kes tahavad pääseda juba niigi õitsva vägistamisäri juurde. Põhimõtteliselt on antud roheline tuli tegutsemiseks kõigile sisserändaja taustaga tegelastele. Saksamaal, nagu ka Rootsis, Prantsusmaal, Iirimaal, on neid palju. Saksamaa föderaalse kriminaalameti andmetel langes möödunud aastal immigrantide vägivalla ohvriks (röövimine, füüsiline ründamine, vägistamine või tapmine) 47 923 sakslast. See arv läheneb tuhandele kuriteole nädalas.

Kriminaalstatistikas on „sisserändaja“ omaette termin. BBC retoorikas on Alžeeria noaründaja sama palju iirlane nagu Val Doonican, ja Saksa passi taotlevas migrandis voolab sama palju teutooniverd nagu Goethes. Nii et kui sa pussitad naturaliseerimist oodates Fritzu, aga pärast paberite allkirjastamist Heinrichi, siis lahterdatakse sind kurjategijana erinevalt. Nii või teisiti, keskmisel sakslasel on neli korda suurem tõenäosus sattuda pigem immigrandist kurjategija kui mõne kaaskodaniku ohvriks.

Hiljutine vägistamisstatistika näitab… Teate, ärme üldse hakka vaeva nägema n-ö tavalise või mõnes aiataguses toime pandud vägistamistega. Soovimata hakata tegema detailset vahet vägistamise ja vägistamise vahel, teen siiski ettepaneku liikuda otse grupivägistamiste juurde, mida Saksamaal defineeritakse kui vägistamist, milles osaleb rohkem kui üks toimepanija: möödunud aastal tõusis Saksamaa kõige suurema rahvaarvuga liidumaal Nordrhein-Westfalenis vägistamiste protsent 43 pealt 246 peale.

Põhimõtteliselt tähendab see üht grupivägistamist igal argipäeval. „Me saame hakkama!“ nagu meeldis rääkida Angela Merkelile. Ja tal oli õigus, juhul kui selle all mõelda koolist koju minevate 14-aastaste koolitüdrukutega hakkama saamist. Nendega võib hakkama saada lausa karistust kartmata, nagu selgub kohtuotsusest.

See kõik toimub riigis, kus kohalike naiste vägistamine nõukogude sõdurite poolt püsis rahva mälus enam kui pool sajandit. Grupivägistamist nähti sõja osana, võitja saagina. Ent isegi sellele vaatamata ei suudeta praegusele epideemiale ausalt otsa vaadata.

Saksamaa politseiliidu esimees loodab, et hiljutine statistika toob muutuse. „Mida paljud on juba pikalt kahtlustanud, on nüüd leidnud tõestust. Siin ei ole enam ruumi musta valgeks rääkimisele,“ ütles ta.

Ent Saksa kohtunikud ja psühhiaatrid näitavad selgelt, et musta valgeks rääkimise lõpetamiseks on lääne bürokraadid sellesse liiga palju investeerinud. Valitseb mulje – mis ei jää vägistajatele loomulikult märkamata –, et Euroopa ühiskonnad on täiesti kaitsetud. Koletiste ohvriks satuvad üha sagedamini ühiskonna kõige nõrgemad – väikesed lapsed Annecy pargis või Dublini kooli ees, tuhanded tüdrukud igas keskmise suurusega Inglismaa linnas. Nagu ütleb Hollandi ajakirjanik Eva Vlaardingerbroek: „Euroopa tüdrukud on saakloomad, kellega parseldavad meie ametivõimud.“

Ja kui Dublinis või Romans-sur-Isère’s püüab „paremäärmuslik element“ protesteerida, virutab riik neile palju julmemalt ja kiiremini, kui seda tehti 15-aastase tüdruku grupiviisiliselt vägistanud kurjategijatega. Sest „paremäärmuslased“ ongi ju see tõeline probleem, kas pole? Limerickis ütles Iirimaa vabariikliku partei Fianna Fáil esindaja Abul Kalam Azad Talukder, et Dublini protesteerijatele tuleks kuul pähe kihutada. Ja nad kihutaksidki, kui nad teaksid, et pääsevad sellest puhaste kätega. Nüüd on Iirimaa valitsus otsustanud võtta vastu kõnevabadust piirava seaduse, mis vähendab veelgi võimalusi rääkida avalikult migratsioonist, kuritegevusest ja teistest olulistest ühiskondlikest probleemidest.

Inimesed peaksid tegelikult pidevalt protesteerima valitseva klassi vastu, kes nõuab meilt meie kõige süütumate ohverdamist multikulti altarile. Ja igati tervitatav oleks isegi veel suurem õigustatud viha olukorras, kus alternatiiviks on selline „õigussüsteem“ nagu Saksamaal, mis väljendab üha selgemalt hoolimatust riigi hullumeelse eksperimendi ohvrite suhtes. Ega siis mitmekesisuse suppi saagi keeta ilma mõnd tibu murdmata.

Kuninganna Victoria ja Lady Hillingdoni apokrüüfiliste nõuannete muutmiseks visake korraks pikali ja mõelge natuke multikulti utoopiale. Niisugune ühiskond ei ole ellujäämist väärt. Ja niisugune ühiskond ka ei jää ellu. Praegused ametlikult esitletavad luulud on vaid vahemäng.

Allikas: steynonline.com