Räägime taas usaldusküsimusega seotud eelnõust ehk fookus on sellel, miks tänast valitsust usaldada ei saa. Maksutõusud, riigilõivude tõstmine – tüüpiline Reformierakond. Proovisid 2008. ja 2009. aasta mäsu ajal majandust maksutõusudega ravida, no ei õnnestunud, tagajärjeks enneolematu tööpuuduse tase, ettevõtete pankrotid, ja ei õnnestu ka sel korral. Aga kannatajateks on Eesti ettevõtjad ja meie inimesed, kes töökohad kaotavad. Mitte ükski riik ei ole ennast rikkaks maksustanud ja ei saa ka Eesti siinkohal erand olema. Nii selle eelnõu kui laiemalt maksutõusude puhul on ettevõtjad ja esindusorganisatsioonid tegelikult kaasamata, dialoogi pole olnud ja ettevõtjate ettepanekutega tegelikult ei arvestata. Kui aus olla, siis isegi ei ole kuulatud. Kaasamine on olnud täiesti formaalne, kaasa arvatud see, mis toimus komisjonis.
Ja täpselt sama formaalne on viimastel aastatel olnud ka opositsiooni kaasamine kogu parlamendi töös. Opositsiooni muudatusettepanekuid ei arvestata, käsitletakse täiesti formaalselt, valitsemine toimub põhimõttel, et koalitsioonil on jõud ehk hääled, järelikult ka õigus. Muudatusettepanekute mõte on ju, et neid päriselt kaalutakse, võib-olla võetakse midagi arvesse ka. Siin sellist asja ei toimu ja seetõttu on ka silmakirjalik kurbade oravasilmadega räägitav jutt, kuidas paha opositsioon takistab debatti ja kaasamist oma suure hulga muudatusettepanekutega. Teil on tegelikult ju meie muudatusettepanekutest kama, olgu neid 20 või 2000. Senine tegevusmuster näitab, et Reformierakonna valitsuse tegelik huvi ei ole debatt, tegelik huvi on lihtsalt eelnõude ja maksutõusude läbisurumine ja kogu see kaasamise jutt on vale, silmamoondus, mida rääkijad ka ise on uskuma jäänud kahjuks.
Märgiline on, et Reformierakond võtab maksupoliitikas šnitti suurelt idanaabrilt. Kui vaatame naabruses toimuvat, siis Läti, Soome ja Rootsi säilitavad majanduse jahtumise tingimustes praegu oma maksude ja riigilõivude seniseid tasemed või hoopistükkis langetavad makse. Viimaste kriiside ajal on ka britid ja sakslased langetanud näiteks ajutiselt käibemaksu, põhjendades seda vajadusega säästa ja toetada oma majandust ning sisetarbimist, ja see on töötanud. Majanduse jahtumise ajal makse ei tõsteta.
Minu meelest võiks öelda, et see on isegi läänelik majanduspoliitika. Samal ajal Reformierakonna juhitavas Eestis ja ka Venemaal on tulemas järgmisel aastal suured maksutõusud, riigilõivude tõstmine. Reformierakonna selgelt idapoolsele eeskujule toetuv majanduspoliitika hävitab meie ettevõtlust ja teeb vaeseks Eesti inimesed. Ja valitsust, kes läheb lihtsama vastupanu teed ning ei suuda eelarve täitmiseks paremat plaani teha kui massilised maksutõusud, ei vääri usaldust.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon hääletab valitsuse usaldamise vastu. Ma usun, et opositsioon on selles küsimuses ühtne ning kutsun ka Reformierakonna koalitsioonipartnereid tõsiselt kaaluma, kas nad soovivad sellises majanduslikus ja rahanduslikus avantüüris osaleda, mida Reformierakond korraldab. Majanduskriisi ei ravita maksude ja riigilõivude tõstmisega.
Siim Pohlak, riigikogu liige (EKRE)