06.12.2023
LAURI HUSSAR
Seekord veidi lähemalt riigikogu esimehest Lauri Hussarist (Eesti 200). Ei midagi isiklikku. “Just business.” Ta on lihtsalt suurepärane koondkuju ja näide illustreerimaks seda, mida mul on öelda.
Mulle on jäänud Hussarist mulje, et kogu tema nn poliitiline tarkus piirdub sellega, et leida sobivaid fraase, mida ta on varem ka kusagilt lugenud või kuulnud, meelde jätnud ja mis kõlavad justkui õigesti ja arukalt, aga millel tavaliselt puudub igasugune sisu ja mõte.
Nii ongi tema vastused küsimustele sageli vaid ümmargused ja sisutud mullid, mis on talle kusagilt meelde jäänud.
Et toogu ma näide? Palun! Tema kuulus mõttetera olgu teile vastuseks: “Probleemi lahendus on lihtne – probleemile tuleb leida lahendus!” Piltlik näide elust enesest Hussari mõttemullide tasemest ja sisukusest.
Ta jätkab selliste mõttetute kildude pildumist. Ju tal enamat varu ajusoppide sügavuses pole. Ta tuli poliitikasse veendumusega, et polegi midagi lihtsamat kui olla poliitik – igale probleemile tuleb leida vaid õigesti kõlav ümmargune vastus. Tema jaoks ongi poliitika ümmarguste fraasidega opereerimine. See on ka päästerõngas, kui vastata ei osata. Et see vastuste tühjus on tegelikult vastuse ootajate ja vajajate petmine, selle peale ta pole oma moraalse ja eetilise tasemega veel tulnud.
Võimalik, et tema ajakirjanduslik taust on tema sellise poliitikast lihtsameelse arusaama põhjus. Eks ole ju ajakirjandus meil suurel määral ilukirjandus – ilusasti kirjutamise oskamine. Ajakirjanikud pole oma puuduliku hariduse ja ebakompetentsusega kõigis eluvaldkondades (välja arvatud see ilusasti kirjutamine) enamaks võimelised. Nad pole ühtegi eluvaldkonda oma ajakirjandusliku stuudiumi vältel ju veidigi sügavamalt tundma õppinud. Neil pole professionaalseid teadmisi millestki.
Et olla ajakirjanikuna pädev mingis valdkonnas, selleks on vaja olla autodidakt ja seda valdkonda aastakümneid ise tundma õppida. Siis ehk jõutakse ka sisututest fraasidest sügavamale… Õnneks nende ilukirjutajatest ajakirjanike armee kõrval meil mõned sellised iseõppinud siiski on.
Sama sisulise ebapädevuse puudus on kogu meie riigikogu juhatusel. Sama probleemi käes vaevlevad seal riigikogus paljud. Kui mingi probleem on veidigi terav ja selle kohta küsitakse, siis leitakse kusagilt oma mälust midagi ülimalt ümmargust ja sisutut vastuseks ja probleem jääb lahendamata, vastus saamata. Nii tavaline vastus on, kui on plinder: “Seda ei saa lugeda sisuliseks küsimuseks!” vms. Ja probleem jääbki vastuse ning lahenduseta.
Sel moel kõigest ja kõigist üle rullides arvatakse, et ollakse suur poliitik ja tehakse suurt poliitikat – et seda poliitikakunsti vallatakse. Tekib veendumus, et “Poliitika – see on imelihtne!” Tõde on teine.
Tark võib rumalat teeselda ja sellega rumalad ära petta. On aga võimatu, et rumal saaks tarka teeselda ja sellega targad ära petta. Ta nähakse koheselt läbi. Rumala ainus šanss näida targana on olla vait. Aga et rumal on rumal, siis ta seda ei oska ega suuda.
Hussar ja nii mitmedki samal moel riigikogus, raadios ja TV-s ning ajalehtedes sõnadega ilulejad ja fraaside pildujad peaksid selle tõetera endale teadvustama – nad on sellistena läbinägelike tarkade ees nagu klaasmehed, kes nähakse nende tühjuses ja sisutuses koheselt läbi.
Harri Kingo